Paulus ütleb, et meil on kolm asja, mida peame siin maa peal tegema, enne kui Kristus tagasi tuleb. Esimene neist on: „Kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal...“ (Tiituse 1:9). Sõna „terve“ viitab millelegi, mis on kõikumatu, vastuvaieldamatu ja raudkindel. Jumal lõi õpetuse, et meil oleks midagi usaldusväärset, millele oma elu rajada. Samas ei saa seda võtta kergekäeliselt või kuidagimoodi mööda minnes. Sest taoline õpetus üks päev on ja teine päev enam mitte, olles minema uhutud inimlike kapriiside poolt.

Jeesus ei ristinud kunagi kedagi veega. Miks? Sest ristimine, millega Tema ristis, käis Püha Vaimu ja tulega (vt Luuka 3:16). Siinkohal on oluline mitte arvata, otsekui oleks tegu kahe ristimisega – üks Püha Vaimuga ja teine tulega. Luukas kasutas seda hoopis kui kujundit - tuli esindamas Püha Vaimu – kirjeldamaks üht ristimist. Jeesus ristib Püha Vaimu kõikehaarava tulega.

Me usk keset raskeid aegu loob meile me tunnistuse.  „Selle kohta on ju esivanemad saanud (oma usu läbi) tunnistuse.“ (Heebrealastele 11:2). Kreekakeelne tähendus sellele on „andma tunnistust“. Meie esivanemad, kes uskusid Issandasse, omasid vankumatut, ankurdatud usku. Ja nende vankumatust usust sai maailmale tunnistus Jumala ustavusest keset raskeid aegu. Mõtle korra, mida me eelkäijad kõik kannatama pidid: üleujutusi, pilget, ahelaid, vangistust, tuld, piinamist, sõdu, lõvi koopaid. Kuid keset seda kõike ei kõikunud nende usk Jumalasse mitte kunagi. Miks?

Olles keset lahingut, saadab Saatan su pihta igasugu süüdistusi. Ta tuletab sulle meelde igat su mineviku pattu, igat sünget hetke ja rumalat tegu, mida oled eales teinud. Pole siis ime, et Paulus kutsub neid „põletavateks noolteks“ (vt Efeslastele 6:16), mis tõlkes tähendab „sütitavat raevu“. Paljud Jumala inimesed teavad, mida kujutavad endast neid ümbritsevate inimeste poolt lendu lastud õelad ja haiget tegevad sõnad. Need alusetud süüdistused on tõesti sütitava raevu põletavad nooled.

Paulus ütleb: „Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!“ (Efeslastele 6:16). Paulus annab meile üksikasjalikult mõista, kuidas peaksime Saatana vastu sõdima, kes meid piinavate hirmumõtetega pommitab.

Kui oled mures ja meeleheitel; kui sind valdab hirm ja sa oled katsumuste tõttu sirakil, tundes muret ka oma tuleviku pärast, siis Jumal ütleb sulle, et on olemas üks salajane varjupaik. Paik, kus leida tröösti ja kinnitust oma hingele.

Kus on see salajane varjupaik? See on üks kambrike su oma mõtetes, mida Jesaja kirjeldab (ingliskeelses Piiblis) järgnevalt: „Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta mõtted on kinnitatud sulle ja ta loodab sinu peale.“ (Jesaja 26:3). 

Tahan jagada sinuga täna sõna, mille usun olevat Kristuse mõtetes ja mis on edastatud läbi Püha Vaimu. Usun, et tegu on millegagi, mis on tänapäeva koguduse üks suurimaid vajadusi. Pole kahtlustki, et see on sõna, mida iga usklik peaks kuulma.

Üha suurenev hulk kristlasi ei leia enam rahuldust Kristuses. Issand on tõugatud troonilt „ohakate“ poolt nagu Ta ise neid nimetas. Nendeks on selle maailma mured, rikkuste petlikkus ja erinevad südamehimud. Jeesus ütles, et ohakad olid need, mis lämmatasid Sõna ja muutsid selle viljatuks (vt Markuse 4:7).

Jumal ütles prohvet Aamosele: „Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna…Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu! Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!“ (Aamos 5:21, 23-24). Jumal ütleb igale põlvkonnale: „Küsimus pole mitte laulus või helis, mida ma teilt ootan. Küsimus on õiguses ja õigluses, mis voolavad teie ülistusest ning selles, milliseid tegusid need õhutavad teid tegema, toomaks au minu nimele.“

Olles otsustanud oma elus asjad korda seada, ei tasu üllatuda, kui hingevaenlane tuleb ja ütleb sulle, et sa ei saa sellega nagunii hakkama. Isegi Jeesus seisis ta valedega silmitsi, kuid Ta teadis, et see oli kõigest „rebane“, kes tahtis hävitada Talle Jumala poolt antud viinamäe vilja.  

Püha Vaim juhtis mind palveajal Psalmide 56 juurde. See sõna on mõeldud kõigile neile, kes on haiget saanud. Olgu siis oma pere, sõprade või jumalakartmatute inimeste sõnade-tegude poolt. See sõna on ka neile, kes küll armastavad Issandat, kuid kes valavad pisaraid ja kannavad koormaid, mis tunduvad muutuvat iga päevaga üha raskemaks. Osa usklikke ärkab igal hommikul hirmu ja meeleheite pilve all. Rahalised raskused võivad rõhuda ja hirmutada. Teised kogevad tõsiseid tervisehädasid ja väljakannatamatut valu.