„Vaata, ma olen valmis kolmandat korda tulema teie juurde ja ei kavatse olla teile koormaks, sest ma ei otsi teie oma, vaid teid endid. Ei ole ju lastel vaja koguda vanematele varandust, vaid vanematel lastele. Aga ma teen meeleldi kulu ja kulutan iseennast teie hingede heaks. Kui mina teid rohkem armastan, kas siis mind tuleb armastada vähem?“ (2 Korintlastele 12:14-15). Need on Pauluse sõnad, kes oli mees, kelle süda ja elu olid otsene Jeesuse Kristuse peegeldus. Pauluse elu oli pühendatud Jumala rahvale, nii nagu see on iga tõelise Jumala sulase puhul. Ta oli valmis minema läbi tule ja vee ja tormide; kannatama puuduse ja isiklike vajaduste mittetäitumise all; olema nii suure pressi all, et vahel oli elu isu läind’, kuid ta tegi seda kõike vaid selleks, et viia Jumala rahvani Tema armastuse sõnumit. Samas aga nägi Paulus sedagi, et mida enam armastust ta välja näitas, seda enam teatud seltskond temast eemale tõmbus? Huvitav miks küll?
Usun, et vastus peitub järgnevas peatükis: „Ma tulen nüüd kolmandat korda teie juurde. Kahe ja kolme tunnistaja suu läbi tehakse iga asi kindlaks. Ma olen öelnud enne ja ütlen veel ette ära - teist korda teie pool olles ja nüüd eemal olles - neile, kes on seni patustanud, ja kõigile muudele: kui ma jälle tulen, siis ma ei säästa teid!“ (2 Korintlastele 13:1-2). Kui mäletate, siis Korintose kogudus oli tulemas välja nn ebamoraalsuse kuristikust. Keset nende linna asetses suur tempel, kus tegutses enam kui 1000 prostituuti. Prostitutsiooni peeti tolle aja ühiskonnas muide kui ülistusaktiks. Ilmselgelt oli valest asjast saanud õige ja õigest asjast vale.
Paulus oli apostel ja pastor, nii et ta oli enam kui teadlik patu surmavusest. Ta mõistis, milline hädaoht valitses neid, kes langesid pidevalt valede asjade õigustamise lõksu. See on see inimlikkuses peituv dilemma – mida kauem me teeme midagi, mida Jumala Sõna defineerib patuna, seda enam me langenud loomus esile kerkib, hakates ise dikteerima, mis on õige ja mis vale. Paulus teadis, et kui inimesed jätkavad teadlikult valede asjade tegemist, tehes rahu asjadega, mille eest Jeesus tegelikult suri, et inimesi neist päästa, ei saa nad ka täie õigusega osa ristil saavutatud võidust. Sest lõppeks, kõigile, kes nii käituvad, jääb lõpuks vaid illusioon. Ehk teisisõnu – neile jääb vaid teadmine, kuid ilma väeta. Nii et olles tõeline vaimulik isa Korintose kogudusele, püüdis Paulus tuua nad tagasi õige mõtteviisi ja eluviisi juurde. Seetõttu ta ütleski: „Ma ei säästa teid!“ Kahjuks aga oligi see põhjus, miks paljud otsustasid eemale tõmbuda.
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.