ÄRA KARDA, USU VAID | World Challenge

ÄRA KARDA, USU VAID

David WilkersonJanuary 23, 2015

Meeleheitel isa, Jairus nimi, tuli Jeesuse juurde, et paluda tervenemist oma tütrele. „Ja tuli üks sünagoogi ülemaid nimega Jairus, langes Jeesust nähes ta jalge ette maha ja palus teda väga: „Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!” Ja Jeesus läks temaga. Ja suur rahvahulk käis temaga kaasas ning tungles ta ümber. (Markuse 5:22-24).

Jairus esindab enamus kristlasi. Me teame, et Kristus on me ainus lootus ja keset kriisihetki jookseme me koheselt Tema juurde, langedes Ta jalge ette ja paludes armu ning abi. Jairuselgi oli parasjagu usku. Ta palus Jeesust, et Ta „tuleks, paneks käed ta tütre peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu“ (Markuse 5:23) See oli kinnitus tõelisest usust, mis ütles: „Issand, kõik, mida ta vajab, oled Sina. Sul on kogu vägi! Vaid Sina suudad hoida teda suremast!“

Reageerides selle mehe usule, läks Jeesus ühes temaga (s 24). Jeesus lasi meelega ajal „otsa saada“, sest Ta tahtis, et Ta järgijatel oleks usku Tema ülestõusmise väesse. Usku, mis ulatub kaugemale lootusetusest ja isegi surmast! Tavausklikel, kes seal väikese tüdrukukese voodi veerel seisid, oli piiratud usk: seni, kuni temas oli veel veidigi eluvaimu ja veidigi lootust, oli Jeesus teretulnud ja vajatud. Suure tõenäosusega ütlesid need inimesed iseendile: „Jah, Jeesus, me usume, et Sa oled võimas arst ja imeline tervendaja. Miski pole Sinu jaoks võimatu. Me teame, et Sul on kogu vägi, kuid palun kiirusta ometi, kuna tüdruk võib iga hetk surra! Ja siis pole meil Sind enam tarvis.“ Mis värki usk küll see selline on? See on usk, mis kehtib vaid surmahetkeni; ainuüksi hauani. Kui aga olukorrad näivad sellised, et kõik on lõplikult kadunud, sureb ka see usk.

Nagu loost selgub, see väike tüdruk surigi. Kujutan vaid ette, kuidas need inimesed püüdsid veel leida ta pulssi, kuid kuulutasid ta seejärel surnuks. See väikegi usuraas, mis neil enne oli olnud, oli nüüdseks läind’. Nende esimene samm kogu matuste korraldamises oli teatada tervendajale, et Ta teenuseid pole enam tarvis. Nad saatsid sõnumiviija teele, et öelda: „Su tütar on surnud, mis sa enam Õpetajat tülitad!” (Markuse 5:35).

Need sõnad tundusid kuidagi nii lõplikud: „Su tütar on surnud!“ Võimalik, et midagi sarnast kõlab ka sinu kõrvus: „Su abielu on surnud – mis sa enam Jeesust tüütad!“ „Su teenistus on surnud – ära tüüta enam Issandat!“ „Su laps on oma pattudes surnud!“ „Su suhe oma lähedastega on surnud!“ Kuid need inimlikult hirmuäratavad sõnad ei tähendanud Jeesuse jaoks midagi. Tema ei anna surnute osas kunagi alla, sest Tema on ülestõusev elu! Salmi 36 parim tõlge tuleb esile kreeka keeles: „Jeesus, otsekui mitte kuuldes, mida öeldi, ütles sünagoogi ülemale: „Ära karda, usu vaid!“
 

Download PDF