ÄRATUS KOGUDUSELE

Mil moel saab viimane ärkamine sündima? See nõuab midagi võimast ja kogu maailma raputavat, et seda esile tuua. Jesaja ütleb meile, et see raputus saab ühel päeval sündima. Ta ütleb 47 ptk’s, et Babüloni vaimsusega peab ühele poole saama. Läbi kogu Piibli on Babülon alati esindanud õitsengut, kerglast elu ja naudinguid ning selle vaimsus on ühesugune igal ajastul.

Lühidalt öeldes annab Jesaja teada, et mingit laialt levinud viimast ärkamist ei saa tulema enne, kui ahnuse ja vale turvatunde vaimsus pole murtud. Me võime paluda ärkamist nii et vähe pole; võime hüüda Jumala poole, et Ta valaks välja oma Püha Vaimu, kuid see pole võimalik enne, kuniks Jumal pole kõiki ja kõike raputanud:  „Aga kuule nüüd seda, sa himur, kes elad muretult, üteldes südames: „Mina, ja ei keegi muu!“…Seepärast tabab sind õnnetus, mida sa ei oska eemale manada; su peale langeb hukatus, mida sa ei suuda tõrjuda; äkitselt tuleb su üle torm, mida sa ei aimagi.“ (Jesaja 47:8, 11) 

Jumal ei vaata patule läbi sõrmede, kuid Ta lõhub maha kõik Saatana kantsid. Ta annab oma kogudusele äratuse läbi „äkilise tormi“. See on Jumala poolelt suur armastuse tegu. Ta armastab oma kogudust nii väga, et keeldub laskmast sel olla pime ning hävitada end läbi kerge elu, naudingute ja usust taganemise. „Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust.“ (Jesaja 26:10). Siin on kinnitus sellest, et hea elu ja õitsengu ajal on ärkamine võimatu. Jesaja ütleb otse ja omadega: „Rahvas ei pöördu kesk’ õnnistatud aegu.“ Ainuüksi siis, kui Jumala „kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust.“ (Jesaja 26:9)