Jumala Sõnas on öeldud: „Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas!“ (1 Johannese 2:15). Jeesus hoiatas meid: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Luuka 12:15). Asjad, mida omame, võivad siduda meid selle maailma külge. Ajal, mil taevas ja põrgu valmistuvad sõjaks, käime meie ostlemas. Ajal, mil me igavik on kaalul! Kõigi meile teadaolevate asjade ja aegade lõpp on lähedal, aga meie oleme hõivatud oma leludega mängimisega!
Piibel ütleb Noa aja inimeste kohta: „Sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva.“ (Matteuse 24:38). Ja Loti aja kohta: „Nad sõid, jõid, ostsid, müüsid, istutasid, ehitasid hooneid.“ (Luuka 17:28). Küsimus pole selles, nagu need tegevused oleks iseenesest halvad. Ma olen kindel, et Noagi pidi ostma ja müüma. Oli ta ju 120 aastat suure ehitusprojektiga seotud! Kuid asja mõte on selles, et inimesed tegid kõiki neid asju kuni kohtumõistmispäevani välja – tähele panemata, kuulamata, ette valmistamata. Keegi neist ei lasknud lahti maiste naudingute ahelaist!
Üks mu misjonärist sõber Hong Kongist kirjutas mulle hiljaaegu ja andis teada, et ta väikeses korteris ööbib 18 Hiina tudengit. Noortel, kes olid põgenenud oma maal valitseva kommunismi eest, polnud sentigi raha ja ainus vara, mis neil oli, oli neil seljas olevad riided. Need kristlased on näide inimestest, kes on lasknud asjadel minna. Nad ei põgenenud oma maalt selleks, et saada osa Lääne maailma materiaalsetest hüvedest. Nad tahtsid eelkõige saada vabaks! Nad tahtsid elada maal, kus nende hingel oli vabadus ülistada Jumalat! Kontrastina sellele - kogudus mitte ei põgene, vaid kaevub veelgi enam sügavamale oma teleritesse, nuti-seadmetesse ja muudesse „hea eluga“ kaasas käivatesse mugavustesse.
Mu hinges kõlavad Jeesuse võimsad sõnad, kui Ta ütles oma järgijaile: „Inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud.“ (Matteuse 12:36). Kui me peame aru andma igast sõnast, kas siis mitte ka igast tühja lastud ajast ja raisatud rahast? Me kõik saame seisma Jumala ees ja andma aru. Mistõttu parem küsida endalt kohe praegu: „Mis on me põhjused? Miks me oleme nii kehvalt ettevalmistunud? Miks me oleme nii isekad? Miks nii suured laristajad ja raiskajad?“