ÄRGEM MAGAGEM MAHA TEMA SÕNUMIT

Jumalasulased ja teoloogid üle kogu maailma väidavad, et: „Jumalal pole hävingutega mingit pistmist. Ta ei laseks iialgi millelgi kohutaval juhtuda.“ Miski aga ei saa olla kaugemal tõest, kui taoline väide. Taoline mõtteviis paneb me rahva kiiresti magama maha Jumala sõnumi, mida Ta tahab edastada meile läbi tragöödiate.

Fakt on see, et me vajame sõna Jumalalt. Nii nagu paljud teisedki pastorid, olen ka mina nutnud ja kurvastanud kohutavate õnnetuste pärast. Olen otsinud Issandat palves ja läbi Tema Sõna ning võin öelda, et olen kogenud kurvastust, mis on veelgi sügavam, kui kurvastus süüta inimeste surma pärast. See on kurvastus, mis ütleb, et kui me magame maha Jumala sõnumi ja suleme oma kõrvad Tema nii valjult kuulutatavatele vihjetele, ootab meid ees palju hullemat, kui me silme all sündivad õnnetused.

Prohvet Jesaja räägib väga selgelt sellest, mida oleme kogenud. Kui sul on probleeme Vana Testamendi näidetega, mõtle Pauluse sõnadele: „Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“ (1 Korintlastele 10:11). Paulus annab väga selgelt mõista, et Vana Testamendi näited ilmutavad väga konkreetselt Jumala liikumist aegadel nagu meie oma praegu.

Ajal, mil Jesaja oma prohveteeringud edasi andis, oli Jumal kannatlikult tegelenud Iisraeli rahvaga pea 250 aastat. Ta oli saatnud „kergeid kannatusi“ oma rahva üle, kutsudes neid üles meeleparandusele. Ta püüdis meelitada neid välja oma jultunud ebajumala kummardamistest Tema õnnistuse ja soosingute sisse. Kõik prohvetid läbi kogu aegade olid edastanud Iisraelile seda sama olulist sõnumit: „Alanduge Jumala ees.“ Piibel ütleb: „Nad olid teeninud ebajumalaid, kuigi Issand…oli hoiatanud Iisraeli ja Juudat kõigi prohvetite ja kõigi nägijate läbi, öeldes: „Pöörduge oma kurjadelt teedelt ja pidage minu käske ja määrusi…“ (2 Kuningate 17:12-13) Kuid Jumala valitud rahvas hülgas Tema kutse parandada meelt. „Aga nad ei kuulanud teda, vaid jäid kangekaelseiks…“ (17:14). See rahvas pilkas prohveteid, kes kutsusid neid alandlikkusele Jumala ees ja „käisid tühjuse järel ning said ise tühiseks…Nad hülgasid kõik Issanda, oma Jumala käsud…nad müüsid endid kurja tegema Issanda silmis…Siis Issand vihastus väga Iisraeli pärast…“ (2 Kuningate 17:15-18).