ÕIGE ELAB OMA USUST

„Vaata, kes on isemeelne, selle hing ei ole siiras ta sees; aga õige elab oma usust.“  (Habakuk 2:4).

Selle salmi viimane osa on tuntud kristlastele üle kogu maailma. „Usust elamine“ on läbi sajandite motiveerinud erinevate põlvkondade usklikke langetama oma igapäevaseid otsuseid. Ainuüksi tänu usule suudab Jumala rahvas seista silmitsi ükskõik, milliste rahutuste või raskustega. See oli ainus viis Habakuki päevil, ainus viis kogu Vana Testamendi põlvkonna ajal ja ka ainus viis Uues Testamendis. Sama põhimõtteline tõde kehtib meiegi päevil –  õige elab oma usust.

Kuid mida see tähendab elada oma usust? Jumala Sõna põhjal võime näha, et see tähendab enamat, kui vaid lihtsalt uskumist. „Elada oma usust“ tähendab näha Jumala kätt ja pühadust ka kõigi rahutuste keskel.

„Issand tunti ära, ta on kohut mõistnud.“ (Psalmid 9:17)

„Issand, sinu käsi on tõstetud kõrgele, aga nad ei näe seda.“ (Jesaja 26:11)

JAH, JUMALA KÄSI ON KÕIGES

Maailm ei oska seda näha, kuidas Jumal tõstab korrale kutsumiseks oma käe. Kuid need, kes elavad usust, tunnistavad agaralt: „Me näeme Jumala kätt tegutsemas. Tema pühadus saab tulema esile ja Ta peab oma sõna.“

Kui tahame elada usust, peab meil ka olema aukartus Jumala väe ees. Tänasel päeval on võimatu mitte näha Tema võimast väge liikumas ja toimetamas.