ÕPPETUNNID ME JAOKS

Markuse 7 ptk’s võime näha, kuidas Jeesus saadab korda ühe tõeliselt suure ime. Kogu lugu leiab aset vaid viies salmis: „Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: „Effata!”, see on „Avane!” ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult.“ (Markuse 7:31-35).

Kujuta ette seda olukorda. Niipea, kui Jeesus Dekapolise kallastele jõudis, kohtas ta meest, kes oli ühtaegu kurt kui kidakeelne. Mees sai küll rääkida, kuid ta jutt oli arusaamatu. Jeesus viis ta rahvahulgast kõrvale ja seistes tema ees, asetas oma sõrmed ta kõrvadesse. Seejärel aga sülitas ja puudutas mehe keelt, öeldes: „Avane!“ Ja mees sai koheselt oma selge kuulmis –ning kõnevõime tagasi.

Just vahetult enne seda oli Jeesus vabastanud ka ühe naise deemonitest vaevatud tütre. Pea sõnagi lausumata, ajas ta sellest tüdrukust kurja vaimu välja. Miks Piibel neist kahest loost üldse räägib? On need vaid kui kaks lisastseeni Jeesuse maisest elust? Enamus kristlasi usub, et need lood on Piiblis seetõttu, et need ilmutavad meile nii paljut. Need on seal selleks, et tõestada meile Jumala väge Saatana ja haiguste üle. Need on tõestuseks Kristuse jumalikkusest ja sellest, et Ta oli Jumal lihalikul kujul. Ühtlasi aga ka meie usu kinnituseks, et näidata meile, et Jumal suudab saata korda imesid.

Usun, et just kõige selle, aga palju enamagi tõttu, on need lood Piiblisse kirja pandud. Jeesus ütleb meile, et iga sõna, mida Ta rääkis, tuli Isalt taevas. Ta ei öelnud ega teinud midagi iseenesest, vaid ainuüksi Isa juhtimisel. Pealegi, iga tegu ja sündmus Kristuse elus kätkeb meie jaoks üht õppetundi (vt 1 Korintlastele 10:11).