“NÄIDAKE MEILE OMA JUMALAT!“

„Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: „Laulge meile Siioni laule!” Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?“ (Psalmid 137:3-4). Jumala rahvas oli minemas läbi oma elu raskeimast hetkest. Neid veeti minema ja nende kinnipidajad nõudsid neilt laulu, samas, kui kõik, mida nad kogesid, oli masendus, meeleheide ja lootusetus.

Suurel hulgal kristlasi on täna samas seisus – lõksus ebasoodsates olukordades. Ja kui siis Saatan tuleb jälle mõne vana kiusatusega, võid sa olla allaandmise piiril, mõeldes: „Ma ei saa nagunii hakkama. Olen palunud ja hüüdnud selle pärast, kuid see vana sõltuvus jahib mind igavesti.“

Kui Iisraeli rahvas langes Babüloni ikke alla, nõudsid nende vangistajad: „Laulge meile! Mängige meile! Oleme kuulnud teist ja teie Jumala tegudest teie heaks, mistõttu näidake nüüd meile oma rõõmu Temas!“ Kuigi taoline korraldus oli ühtpidi mõeldud pilkena, usun teistpidi, et tegu oli ka haleda anumisega. Babüloni enda jumalad olid jätnud neid lootusetuteks ja tühjaks. Kuid iisraellaste laulud avaldasid neile mõju. „Selle rahva Jumal suudab lüüa mere kahte lehte; Tema tuli tuleb taevast alla; Ta seisab nende vaenlaste vastu. Nende Jumalas peab ikka olema midagi.“

Inimesed, kes suudavad rõõmustada ja hoida alal oma usu elu kõige raskeimalgi tunnil, on tõeliseks tunnistuseks teistele, kel’ on samad võitlused. Nad panevad tähele usklikke, kes tunnistavad: „Jumal, ma usun Sinusse ükskõik, mis mu elus ka ei toimuks.“

Maailm hüüab meile: „Meile ei avalda muljet see, et Punane Meri lahknes kaheks, või et pime sai nägijaks ja jalutu käijaks. Ei! Ime, mida näha tahame, on teie usk elu kõige raskeimal tunnil. Kui lähete lootusetule olukorrale vastu naeratus huulil ja kiites Jumalat, siis see on see, mis meid kõnetab.“