ABBA ISA

Jesaja 6 ptk. on auliselt kuulus peatükk Jeesusest: „Ma nägin Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina.“ (Jesaja 6:1). Lapsepõlves oli mu arusaam Issandast selline, et Ta asub kusagil eemal, kauges paigas ja kaugel minust, olles isik, kellele tuleb läheneda kõige auväärsemate nimedega nagu „Kõrgeausus“ ja „Majesteet“.

Mida aga on sel kõrgel ja pühal Jumalal öelda meie kui madalate, patuste inimeste kohta, kes me Teda järgime? Jesaja ütleb meile: „Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.“ (Jesaja 57:15). Jah, meie Taevane Isa on püha, majesteetlik ja auline, kuid ometi on Ta „alandanud“ end nii palju, et elada meie alandlikes, patuga määritud südameis.

Usun, et iga laps teeb instinktiivselt vahet religiooni vihkamisel ja Jeesuse armastamisel. Kord, kui mu tütar veel väike oli, puges ta minu ja ajalehe vahele, mida olin just lugemas. Olin väsinud ja ajasin teda ära, soovides vaid mõnda rahulikku hetke enne järgmiseks pühapäevaks jutluse ettevalmistamist. Tema aga muudkui litsus mu ligi, öeldes: „Issi, mul on sulle üks jutt.“ Mina aga ajasin teda muudkui ära, mõeldes oma kaduma mineva puhkehetke peale. See edasi-tagasi saalimine sai lõpuks läbi, kui küsisin: „Kullake, mida sa mulle öelda tahad?“ Ta vastas: „Ma armastan sind.“

Ta tegi vahet religiooni – minu jutlustaja perfektsionismi – ja Jeesuse armastamise vahel, mida ta demonstreeris ka mulle. Jumala Sõna annab väga selgelt mõista, et Jumal tahab, et läheneksime Talle nõnda nagu mu tütar lähenes mulle, hüüdes: „Issi!“, kes ongi meie Abba Isa ja üldse mitte kusagil kaugel, kuhu me ei ulatuks.