ARMASTUS LÄHEB SAMMU VÕRRA KAUGEMALE

Osa kristlasi arvab, et rahu tegemine tähendab konfliktide vältimist, kuid tegelikult viib see hoopis enamate lahknemiste, tülide ja korralageduseni. Millal viimati püüdsid vältida kellegagi vastasseisu, mis iseenesest olnuks vajalik? Olid sa selle inimese suhtes passiiv-agressiivne, hoides tagasi headuse ja lahkuse väljendamist? Olid su E-mailid ja Facebooki postitused nende suhtes teatud alatooniga?

Konflikti vältimises pole midagi vaimulikku. Mitte grammivõrdki. Muideks, Jeesus käsib meil teha just vastupidist, andes meile isegi spetsiaalsed juhised, kuidas vastavas olukorras käituda. „Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud.“ (Matteuse 18:15). Jeesuse juhatus siin on tulvil tarkust. Klaarides kellegagi asju nelja silma all, hoiad alal selle inimese väärikuse vaatamata tema patule. See laseb tõel paista valgust tema patu üle.

Samas, kellegagi niimoodi tegelemine pole vaid ühekordne teema. Miks? Esiteks, see ei pruugi toimida, nii nagu ka Jeesus sellele viitas. „Kui ta sind aga ei kuula…“ (Matteuse 18:16) Samas pole see ka mingi selline teema, peale mille teostamist kõnnid lihtsalt minema ja ütled: „Noh, tegin nüüd, mis Jeesus käskis. Ongi kõik. Selle selliga pole mul enam mingit pistmist!“ Jeesuse sõnul peame tegema siiski enamat, sest armastus läheb alati sammu võrra kaugemale: „Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi.“ (Matteuse 18:16).

Kuid lugu ei lõppe isegi seal veel. Armastus läheb alati sammu võrra kaugemale – ikka ja jälle. „Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner! (Matteuse 18:17). See viimane klausel tundub kui lõpliku hülgamisena, aga pole seda mitte. Meie teod peavad inimesele peegeldama tagasi tema patust käitumist, et ta võiks parandada meelt ja nautida taas osadust.

Taoline tegutsemise jada näitab meile veel midagi. See õpetab meile, kui kaugele on Jumal oma armus valmis minema ja mis on selle hind meile kui Tema armu agentidele. Jumala süda on alati selle poolt, et tuua kadunud lambad tagasi karja juurde. Kui kaugele aga see arm ulatab? Jeesus ütles Peetrusele, et me peame andestama oma patustavale vennale „seitsekümmend korda seitse korda“, mis teisisõnu tähendab seda, et nii palju, kui tarvis. Taaskord, see nõuab „oma elu ristile panemise“ laadset armastust. See on armastus, mis ütleb: „Olen endiselt olemas su jaoks ja ma ei kao kuhugi.“ Taoline armastus nõuab Vaimu täis elu, kuna omaenese lihalikus loomuses pole me kohe kindlasti selleks võimelised.