„Makedooniasse minnes manitsesin ma sind jääma Efesosse keelama mõningaid, et nad ei õpetaks võõriti ega hooliks müütidest ja lõpututest sugupuudest, mis soodustavad pigem vaidlusi kui Jumala majapidamist, mis on usus.“ (1 Timoteose 1:3-4). Paulus julgustas Timoteost jääma Efesosse, kuigi tundub, et Timoteos polnud sellest ideest just suures vaimustuses. Põhjuseks ehk probleemid, millega Efesose kogudus silmitsi seisis. Tundus, et selle rahvas elas enese õigsuses, püüdes jätta endast head ja õilsat muljet. Kui sa aga pead ennast kangesti õigeks, oled tegelikult sageli petetud, mis omakorda võib viia ahnuse ja ambitsioonikuseni.
Tol ajal valitses Makedoonias põud. Ka Jeruusalemmas valitses põud ja tohutu vaesus. Ajal, mil Makedoonia ja Jeruusalemm võitlesid ellujäämise eest, tundus Efesose majanduslik seis üsnagi hea olevat. Neil oli piisavalt kõike, kuid nad hoidsid selle vaid iseendale.
Paulus ütleb 1 Timoteose 6:17-18 „Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks; käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega.“ Pane tähele Pauluse sõnakasutust, kui ta ütles „käsi“. Käskimine tähendab korralduse või konkreetsete juhiste andmist. Teatud piiblitõlgetes on sama piibliteksti tõlgitud ka nii: „Käsi neid, kes on hetkel rikkad, olema helded.“
Miks ütles Paulus midagi sarnast? Miks pidi inimestele antama käsk olla helde ja mitte hoida asju vaid iseendale? Tundub kuidagi käsumeelsena ja seda see ongi, sest tegu oli Jumala seadusega. Jumala Seadused on need, mis näitavad ära, kus oleme armust kõrvale kaldunud ja eksinud. See korraldus, mille Paulus käskis Timoteosel Efesose kogudusele edasi anda, ei seisnenud vaid mõttes, et nad tooks mingi ohvrianni, vaid ka selles, et nad näeksid, et nende armulikkuses oli midagi puudu.