ELADES TERVES ÕPETUSES

Paulus ütleb, et meil on kolm asja, mida peame siin maa peal tegema, enne kui Kristus tagasi tuleb. Esimene neist on: „Kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal...“ (Tiituse 1:9). Sõna „terve“ viitab millelegi, mis on kõikumatu, vastuvaieldamatu ja raudkindel. Jumal lõi õpetuse, et meil oleks midagi usaldusväärset, millele oma elu rajada. Samas ei saa seda võtta kergekäeliselt või kuidagimoodi mööda minnes. Sest taoline õpetus üks päev on ja teine päev enam mitte, olles minema uhutud inimlike kapriiside poolt. Osade koguduseliikmete jaoks võib selge õpetuse omaks võtmine tähendada loobumist kõige värskemast kristlikust bestsellerist, haarates selle asemel hoopis Jumala Sõna järele, mille Ta on meile andnud meie igaveseks kasuks.

Teiseks: me elu peab olema püha tunnistus. „Ma tahan, et sa neid asju tõsiselt rõhutaksid, et need, kes on hakanud Jumalat uskuma, oleksid hoolsad tegema häid tegusid. See on hea ja inimestele kasulik.“ (Tiituse 3:8).  

Ja kolmandaks: me peame jagama evangeeliumi nii oma sõnade kui tegudega: „Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele.“ (Tiituse 2:11).

Las ma küsida su käest: olles kui Jumala poolt antud valgus selles üha pimenevas maailmas ja sool, mille Tema on loonud säilitama – kas me ka rakendame kõiki neid asju? Või oleme me kaotanud oma püha maitse? Oleme me taandanud Ta Sõna vaid kui nõuanneteks, kuidas elada paremat elu või usume me endiselt, et selles peitub ülestõusmiselu vägi?

Kui me tõesti usume, et Kristuse evangeelium on Hea Sõnum, mis peitub selles, et Ta suri kõigi patuste eest, peame sellest teistele ka ilma vabandamata rääkima. Nemad aga näevad selles peituvat väge läbi tunnistuse, mida oma eludega välja elame.