FOOKUS VÄLJAPOOLE

„Ometi, te tegite hästi, et võtsite osa minu kitsikusest. Teie, filiplased, ju teate, et…kui ma Makedooniast lahkusin, ei olnud ükski kogudus peale teie andmise ja võtmise arvestamisel minuga osaduses, sest teie saatsite minu vajadusteks abi ka Tessaloonikasse rohkem kui ühe korra. See pole nii, et ma otsin andi, vaid ma otsin vilja…Küll mu Jumal täidab kõik teie vajadused oma rikkust mööda kirkusega Kristuses Jeesuses. Aga Jumalale ja meie Isale olgu kirkus igavesest ajast igavesti!“ (Filiplastele 4:14-20)

Kristlastena mõtleme sageli heldekäelisusele. Me oleme helded kõigis oma plaanides ja helded nii oma pere, abikaasade, sõprade, naabrite, koguduse kui heategevusorganisatsioonide vastu. Paulus rääkis sellest kõigest aga saladuse kontekstis, mille kohaselt leidub inimesi, kes ei tea midagi helduses peituvast väest. Paulus ütles: „Ma ei otsinud kunagi ande, mida mulle andsite. Küll aga otsisin seda üht asja, mida näen teis toimivat, kui mulle annate.“

Näete te seda erinevust siin? Ta oleks võinud ka öelda: „See 50 eurot, mille mulle andsite, katab kõik mu järgneva kolme nädala toidukulud. Tänu Jumalale!“ Ma olen kindel, et ta oli tänulik ka selle anni eest, kuid teate te ka, mis oli ta mõtteis? Ta mõtles: „Tänu Jumalale! Evangeelium toimib te elus, kuna te pole enam enesekesksed. Te ei ela enam ärevuses, hoides kõike vaid endale. Te isegi ei ela enam lahkmeeles omavahel. Te annate teistele! Te elate oma elu, keskendudes ka endast väljaspool olevatele asjadele ja tehes asju, mida te muidu ei teeks, kui evangeelium poleks juurdunud te südameisse.“