HÄÄLETU APPIHÜÜD

Vahetult enne, kui Jeesus tervendas Markuse 7 ptk’s kurdi mehe, vaatas Ta üles taevasse ja õhkas (vt Markuse 7:34). Sõna „õhkamine“ tähendab antud kontekstis kuuldavat oiet või ägamist. Jeesuse südamest lähtus üks tugev ohe. Ilmselgelt ei kuulnud see kurt mees seda, aga mis selle ohke siis tingis?

Olen lugenud mitmeid kommentaare selle olukorra kohta, kuid ükski neist ei haaku sellega, mida usun kuulvat Jumala Vaimult selle kohta. Olen veendunud, et Jeesus vaatas üles taevasse ja suhtles oma Isaga. Ta nuttis salaja oma hinges kahe asja pärast. Ta nuttis esiteks millegi pärast, mida ainult Tema sai näha selles mehes. Ja teiseks selle pärast, mida Ta näeb ka tänapäeval, mis on lukustatud paljude inimeste ja eriti noorte südameisse.

Mis see siis oli, mida Jeesus nägi nii tookord, kui ka tänapäeval? Mida Ta kuulis nii selle kurdi mehe, kui paljude tänapäeva inimeste südames? Ta kuulis hääletut appihüüdu. Ühte südame hüüdu, mis oli kusagil sügaval peidus ja võimetu end väljendama. Seetõttu ägaski Kristus ise selle kuuldamatu appihüüu tõttu. Ta oli hääleks kõigile neile appihüüdudele, mis ei suutnud end ise väljendada.

Mõtle neile paljudele õhtutele, mil see kurt mees end magama nuttis, kuna keegi ei mõistnud teda. Isegi ta ema ega isa ei suutnud aru saada, mida ta rääkis. Kui sageli püüdis ta väljendada oma tundeid, kuid välja tulid vaid valulikud, imelikud helid. Ilmselt mõtles ta: „Kui ma ainult saaks rääkida! Kasvõi korrakski! Kui mu keel pääseks kasvõi korrakski valla, saaksin jagada teistega, mis toimub mu hinges. Ma kisendaks täiest kõrist: „Ma pole rumal! Ma pole neetud! Ja ma ei põgene Jumala eest! Olen lihtsalt segaduses. Mul on probleeme, mida keegi ei kuule.“

Küll aga kuulis Jeesus selle meeleheitel mehe südant. Ta mõistab igat seesmist oiet ja ohet, mida pole võimalik sõnadesse panna. Piiblis on öeldud, et meie kannatused puudutavad meie Issandat, mistõttu koges Ta ka selle mehe kurtusest ja kidakeelsusest lähtuvat valu.