HAAVATUD USKMATUSEST

Läbi kogu Psalmide raamatu, kui ka muude tarkade kirjutiste, antakse meile teada, et meil on Jumal, kes naerab, nutab, kurvastab ja võib kogeda ka viha. Nõnda samuti ütleb ka Uus Testament, et meil on Ülempreester taevas, kellele lähevad korda me haiget saamised. Ta on Jumal, kes käis lihast ja luust inimesena siin maa peal, aga istub nüüd kirgastatuna igavikus.

Pole kahtlustki, et Issand on Jumal, kellel on tunded. Seetõttu pole ka imestada, et Jeesusele teeb kõvasti haiget kogu maailmas valitsev tohutu uskmatus. Kui sageli haavab kogudus ise Issandat tänu oma uskmatusele?

Mõtle jüngrite uskmatuse peale, kui nad olid seal paadis koos Jeesusega ja merel tormiks läks. Jeesus oli kindlasti vägagi haavatud, kui nad Teda süüdistavate, uskmatute väljaütlemistega pommitasid: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Markuse 4:38)

Kuidas aga on lood nende kordadega, kui Jeesus toitis ime läbi suuri rahvahulki vaid mõne kala ja leivaga? Ta tegi taolist imet lausa kahel korral, söötes kokku 9000 inimest + naised-lapsed. Kuid isegi peale selliseid imelisi tegusid olid Jeesuse jüngrid ikka veel kinni oma uskmatuses. Jeesus kõnetas neid peale üht taolist imet, rääkides neile variseride haputaignast ja sellest, et „nemad arutasid omavahel: „See ongi see, et meil ei ole leiba!”“ (Markuse 8:16) Usun, et Jeesus oli šokis neist sõnadest. Ta oli just äsja paljundanud oma jüngrite silme all ime läbi leiba, mida jagus massidele. Ta oli ilmselgelt haavunud, kui ütles oma jüngritele: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule…Ja Jeesus ütles neile: „Kas te ikka veel ei saa aru?”“ (Markuse 8:17–19, 21).