IGA KRISTLASE VÄÄRTUS

Kõndisin kord ühel laupäeva õhtul mööda Times Square’i ringi, mis oli tulvil täis turiste ja teisi ostlejaid. On pakutud, et tipptunni ajal läbib seda piirkonda pea veerand miljonit inimest. Seisin seal ja vaadates kõiki neid masse, palvetasin Jumala poole. Kuni mingil hetkel Püha Vaim sosistas mulle: „David, vaata lähemalt neid rahvahulki. Korruta need mitmega ja näe, kui palju mu inimesi suri kõrbes. Vaid kaks inimest kogu sellest massist sisenes mu hingamisse – Joosua ja Kaaleb. Kõik ülejäänud surid uskmatuses ja meeleheites enne oma õiget aega.“

See mõte oli lämmatav. Vaatasin kõiki neid rahvahulki ja mõistsin, et evangeeliumi sõnum oli nende kõigi jaoks kättesaadav. Seda nii televisiooni, raadio, kirjanduse kui isegi tasuta Piiblite näol paljudes hotellitubades. Kui nad vaid oleks tahtnud teada, oleks neile öeldud, et see sama Jumal, kes saatis kord korda võimsaid imesid iidses Iisraelis, teeb seda ka tänapäeval kõigi nende heaks, kes Teda armastavad. Ja ometi need inimesed ei taha tunda Teda. Kui nad näevadki kedagi tänaval ulatamas neile mõnda kristlikku traktaati, lisavad nad kiirust ja annavad käega märku, et nad pole huvitatud. Neid pole ruumi millegi muu, kui vaid naudingute, raha ja vara jumalate jaoks.

Ja korraga ma hakkasin nägema iga uskliku väärtust Jumala silmis, kuuldes ühtlasi Jeesuse küsimust, mida Ta kord juba aegu tagasi küsis: „Leian ma usku maa pealt, kui ma tagasi tulen?“ (vt Luuka 18:8). Näen, kuidas Kristus, kes katsub läbi kõigi inimeste südamed, puurib läbi kõik erinevad hooned, leides sealt paar inimest, keda Teda tõeliselt armastavad. Näen, kuidas Ta käib läbi kõik ülikoolilinnakud, küsides: „Kes siinolijaist usuks minusse?“ Näen, kuidas Ta otsib läbi kogu Washingtoni, kes võtaks Teda vastu, kuid Ta leiab vaid mõne. Näen, kuidas Ta kammib läbi kõik maailma rahvad, kuid leiab vaid väikese käputäie.

Lõpuks vaatab Ta läbi omaenda koguduse, püüdes leida oma teenijad, kel’ oleks tõeline usk. Kuid see, mida Ta näeb, murrab Ta südame ja valmistab Talle tohutut kurbust. Kuulen Teda nutmas, nii nagu Ta nuttis kord Iisraeli üle: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!“ (Matteuse 23:37).

Jumalasulasena jagan oma Karjase koormat, kogedes Tema kurvastust. Samas kuulen, kuidas Ta ütleb just praegu: „Isegi omaenda kojast leian vaid väheseid, kellel on usku. Nii paljud mu enda lastest, sh mu karjastest, kukuvad rasketel hetkedel ära. Nad ei usalda mind oma perede, tööpaikade ega tuleviku suhtes, langetades seetõttu omaenda valikuid ja otsuseid.“
Kuidas on lood sinuga? Issand tuleb me kõigi juurde, küsides: „Kas sa usuksid minusse? Usaldad sa mind? Leian ma sinus usku, kui ma tagasi tulen?“ Kuidas sa sellele kõigele vastaks?