IISRAEL EI USKUNUD

Iisraellaste jaoks ei piisanud Jumala sõnast. Jumal oli andnud neile imelisi tõotusi, kuid sattudes keset raskusi ja kriise, ei uskunud nad ega usaldanud Teda. Vaatamata kõigile Tema tõotustele, pidasid nad Tema sõna kasutuks. Kuidas? Sest nad ei kaasanud sellesse kunagi oma usku. „Kuid kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei talletunud usu läbi kuulajaisse.“ (Heebrealastele 4:2). Selle asemel nõudis rahvas Jumalalt pidevalt uut sõna. Ehk teisisõnu: „Me peame teadma, kas Jumal on meiega ka nende raskuste keskel, sest sellest ei piisa, et Ta oli seda eelmiste ajal. Vajame Temalt uut ilmutust selle olukorra kohta.“ Las ma küsida su käest: kuidas oli võimalik, et nad unustasid nii kiirelt kõik selle, mida Jumal oli nende heaks teinud? Iisraellased olid unustanud kõik oma pääsemise aspektid ega lasknud Jumala varasematel üleloomulikel tegudel ehitada üles oma usku.

Ometigi, vaatamata kõigile nende süüdistustele, andis Jumal neile uue sõna. Ta juhendas Moosest ütlema neile: „Ärge heituge ja ärge kartke neid (oma vaenlasi)! Issand, teie Jumal, kes käib teie ees, sõdib teie eest, nõnda nagu ta teie silme ees tegi teie heaks Egiptuses.“ (5 Moosese 1:29-30). See polnud samas mingi uus tõotus, vaid Jumal lihtsalt sõnastas ümber kõik selle, mida Ta oli oma rahvale juba varem öelnud: „Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!” (2 Moosese 14:14). Jumal oli neile öelnud ikka ja jälle: „Ma olen teiega. Ma võitlen teie eest, nii et hoidke kinni sellest tõotusest ja ärge unustage seda.“ Ja ometi värisesid nad oma vaenlaste ees, keskendudes omaenda nõrkustele. Lõpuks jõudsid nad järeldusele: „Me ei suuda neile omas jõus vastu seista.“ Nad olid oma usus suht jultunud, kaheldes Jumala kutses oma elude üle; kaheldes, kas ikka Jumal oli neid saatnud ja kaheldes Jumala ligiolus nende keskel.

Sa võid muidugi mõelda, et sina ei käituks kunagi nii, kuid ometi ütlevad paljud kristlased tänapäeval sarnaseid asju: „Issand, oled Sa ikka tõesti minuga? Jah ma tean, mida Sa oled mulle tõotanud, kuid kas see vastab ikka tõele? Saan ma ikka usaldada seda, mida oled öelnud? Ma vajan Sinult värsket sõna, mistõttu palun kinnita mind jälle.“

Me väriseme oma hingevaenlase ees ja seda kõike vaid seetõttu, et me ei usu sellesse, mida Jumal on meile tõotanud. Käitume nii nagu Ta poleks meile kunagi sõnagi lausunud ja hakkame Teda „kiusama“. Ja kuigi Ta on end ikka ja jälle tõestanud meile, palume me ikka ja jälle, et Ta kinnitaks oma ustavust me suhtes, saates meile veel ühe usku ülesehitava sõna. Kuid Jumal ütleb vaid üht: „Usu, mida olen sulle juba öelnud ja usalda mind.“