IMELINE PÄÄSEMINE
Olles kahe mäe vahel lõksus ja silmitsi Punase merega, vihane vaarao ühes oma raudsete sõjavankritega selja tagant lähenemas, olid Iisraeli lapsed lootusetult väljapääsmatus olukorras. See on vägagi tuntud lugu, mida oled kuulnud kogu oma kirikus käimise aja. Jumal oli juhtinud iisraellased kohutavasse kriisi, kus neid ajas taga maruvihane vaenlane. Kui uskumatu see ka ei tunduks, oli Jumal meelega oma rahva sellesse lootusetusse seisu viinud. Ja ma usun, et see lugu mängib väga olulist rolli tänapäeva koguduse ja veelgi enam praeguse aja jaoks.
Iisraellased olid hoides väga oma isade ja vanavanemate ligi. Grupp ärritunud vaimulikke vanemaid taandusid Moosesest, teda süüdistades: „Otsekui Egiptuses vähe haudu oleks olnud, et meid siia surema tõid? Ütlesime ju sulle juba Egiptuses, et sa meid rahule jätaksid! Parem, kui oleksime jäänud vaarao orjadeks kui et sureme nüüd siin kohutavas kõrbes!“
Mõtlen endamisi, kas mitte Moosesel polnud sel hetkel tahtmist alla anda? Kujutan vaid ette, kuidas ta langes põlvedele ja hüüdis: „Issand, mis toimub? Kuidas see küll saab olla Sinu tahe me jaoks?“ Kuid just sel pimeduse tunnil tõi Jumal hämmastaval kombel oma pääste esile. Korraga puhkes nii tugev tuul, et see lõi mere kahte lehte. Inimese ees laius imeline päästetee, mis võimaldas neil kuiva jalaga läbi mere minna. Kui aga vaarao ja tolle armee üritasid järgneda neile, lõid lained taas kokku ja uputasid nad mäslevatesse vetesse.
“Nõnda päästis Issand sel päeval Iisraeli egiptlaste käest ja Iisrael nägi egiptlasi surnuina mere rannal. Ja Iisrael nägi seda suurt kätt, mida Issand näitas egiptlastele, ja rahvas kartis Issandat ning nad uskusid Issandat ja Moosest, tema sulast.” (2 Moosese 14:30–31).