ISA KAASTUNDLIK SÜDA
Issand juhtis mind lugema Nehemja 2. peatükki ja ma nägin seal midagi, mida polnud kunagi varem näinud. See peatükk kätkeb endas julgustavat lugu kõigile, kes tulevad Jumala ette raske südamega.
Nehemja oli Pärsia kuninga Artahsasta joogikallajate ülem. See tähendab seda, et ta maitses kõiki kuningale viidavaid veine enne, kui need kuningani jõudsid, olemaks kindel, et need pole mürgitatud. Aja jooksul sai Nehemjast kuninga usaldusväärne sulane.
Nehemja sai oma vennalt sõnumi, et Jeruusalemm on varemeis. Sealne elanikkond oli hävitatud ja allesjäänud olid kohutavas seisus. Nende olukord halvenes iga päevaga. See kõik tõmbas Nehemja südame lõhki. Ta armastas Juudat ja Jeruusalemma ning kurbus hakkas tema üle võimust võtma. „…mina tõin veini ja andsin kuningale. Kuna ma tema palge ees ei olnud iialgi olnud kurb, siis kuningas ütles mulle: „Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus.” Siis ma kartsin üliväga.“ (Nehemja 2:1-2).
On oluline mõista, et rahval oli rangelt keelatud minna kuninga ette kurva olekuga; eriti veel õukonna liikmetel. Nehemja teadis, et see võib talle minna elu maksma, mistõttu ta kartis väga. Kuid kuningas oli täis suurt kaastunnet, kui nägi Nehemja kurbust. Piiblis on öeldud, et ta andis oma heitunud sulasele kaasa soovituskirjad ja avas talle oma kuninglikud varaaidad. Kuningas täitis ka Nehemja südameigatsuse – loa minna Jeruusalemma, et ehitada seal üles sealne tempel ja linnamüürid.
Siin aga on kogu loo iva, mille Issand mu jaoks nii ehedaks muutis : kui Nehemja jaoks oli võimalik minna paganliku kuninga palge ette kurva ja rõhutud olemisega, leides ta käest ettekujutamatut soosingut, kaastunnet ja õnnistusi, kui palju enam näitab siis Kuningas Jeesus üles kaastunnet ja õnnistusi kõigi meie suhtes, kes me oleme Tema lapsed ja kogeme vahel kurbust. Kas paganlik kuningas oleks tõesti armulisem oma rõhutud sulase suhtes, kui meie üdini armuline Kuningas? Kindlasti mitte! Taevase Isa süda on alati kaastundlik oma laste suhtes.