ISSAND, ÕPETA MEID PALUMA

Oled sa vahel tundnud, et su palvetes on midagi puudu? Et need pole kuidagi nii sügavad või nii efektiivsed, kui peaksid olema? Sest lõpeks on ju siiski vahe palvel, mis punnitatud inimlikust jõust ja palvel, mis jumalik ja otse Jumalast kinni haarav. Mõtle näiteks tuntud Šoti reformaatori John Knox’i palvele, kes seisis mäe tipus ja hüüdis: „Jumal, anna mulle Šotimaa, või muidu ma suren!“ Ei läinud kuigi kaua, kui inimesed hakkasid patutunnetuses tänavaile tulema ja meelt parandama.

Ma tahaks ka paluda sellist palvet! Tahaks midagi enamat, kui vaid igapäevaselt oma nimekirjaga Jumala ette minekut stiilis: „Jumal õnnista mu kodu, õnnista mu rahaasju, õnnista mu ema-isa, õnnista mu lapsi!“ Tahan paluda palveid, mis paneb inimesi liikuma Jumala ligi; palveid, mis ärataksid kristliku koguduse taas ellu! Tahan sellist palvet, mille Jumal andis Hesekielile paluda: "Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: kuivanud luud, kuulge Jehoova sõna!
Nõnda ütleb Issand Jehoova nendele luudele: vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks!“ (Hesekieli 37:4-5). Vot selliseid palveid tahaks ma paluda!

Me näeme Piiblist, et Jeesuse jüngritel oli sarnane igatsus. Kord, kui Jeesus oli jälle palvetamas, said nende südamed puudutatud. „Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreid talle: „Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!” (Luuka 11:1). Siinkohal on oluline meeles pidada, et palve teema polnud ju jüngrite jaoks võõras. Olid nad ju näinud Jeesust palvetamas ja ime läbi leiba ning kala paljundamas. Osad neist olid isegi Jeesusega mäe tipus, kui Ta palvetas ja seal oma kuju muutis. Pole kahtlustki, et jüngrid ise ka palusid, elades ja käies koos Jeesusega. Kuid seekord nägid nad Jeesust minemas paluma ühte kindlasse paika ja nad järeldasid, et ju siis on veel midagi, mida nad palve kohta ei mõista. Kujutan ette, kuidas jüngrid vaikselt koondusid ja üksteist nügisid, andes mõista: „Küsi Ta käest!“ „Ei, küsi hoopis sina!“ Jeesuse palves oli midagi, mis andis ilmselgelt mõista, et palve on midagi nii palju sügavamat kui see, mida nad selle ajani olid kogenud.

Lõpuks siis üks jünger palus: „Issand, õpeta meidki palvetama!“ Ja Jeesus hakkas neid õpetama, öeldes: „Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu! Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva, ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu! Ja ära lase meid sattuda kiusatusse!” (Luuka 11:2-4).

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.