ISSANDA KINNITUS

Taavet ühes oma saatjaskonnaga oli jooksus kuningas Sauli eest, kes oli püüdnud teda tappa. Mingil hetkel jäi ta väike sõjavägi pidama Siklagi nimelisse linna, kuhu tulid ka nende pered. See oli ka paik, kust nad uuesti lahingusse läksid, jättes oma naised-lapsed turvaliselt maha.

Peale lahingu lõppu kulus Taavetil ja ta meestel 3 päeva, et jõuda tagasi koju. Samal ajal aga korraldasid amalekid nende külale haarangu. Olles Taaveti tulised vaenlased, võtsid nad nii Taaveti kui kõigi teiste meeste pered pantvangi ja põletasid nende linna maatasa.

„Ja kui Taavet oma meestega jõudis linna, vaata, siis oli see tulega põletatud, nende naised ja pojad ja tütred aga vangi viidud.“ (1 Saamueli 30:3)

ÕNNISTUSTE TAAS MEENUTAMINE

Taaveti reaktsioon kogu sellele rüüstamisele oli see, et ta „kinnitas ennast Issandas“ (1 Saamueli 30:6). Usun, et ta tegi seda seetõttu, et tal olid meeles Jumala varasemad päästmised. Oma noore elu jooksul oli ta tapnud nii lõvi kui ka karu ning võtnud rajalt maha hiiglase Koljati. Olles ühtpidi agoonias kogu praeguse seisu pärast, luges ta siiski kokku kõik need ja paljud muud lahingud, kus ta oli võitnud.

VAID ISIKLIK SÕNA

Taavet ütles: „Ma vajan sõna Issandalt.“ Ta teadis, et mitte keegi teine ei saa teda julgustada. Mitte kõige targemadki kaptenid, kes tema alluvuses töötasid ega mingid nõustajadki mitte. Taavet vajas isiklikku sõna otse Sellelt, kes oli teda päästnud igast meeleheitlikust olukorrast, kuhu ta oma elu jooksul oli sattunud.

Mu armsad, see sama kehtib ka minu ja teie puhul täna. Siin maa peal lihtsalt pole kedagi teist, kes suudaks tõmmata su hinge välja meeleheite august  või julgustada su vaimu keset raskeid kriise. Me kõik peame saama oma isikliku sõna Jumalalt. Nii nagu Taavet, peame meiegi kinnitama end oma Issandas, meenutades Jumala abi ja päästvaid tegusid oma eludes. Ühtlasi peame meenutama neidki aegu, kus Jumal on ilmutanud oma ustavust kõigile eelnenud põlvedelegi.