JÄÄDES VIINAPUU KÜLGE

„Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.“ (Johannese 15:1) Kui Jeesus viitab endale, kui „tõelisele“ viinapuule, siis Ta räägib millestki enamast, kui vaid täpsest informatsioonist. „Tõeline“ tähendab antud kontekstis sama, kui „tõeline sõber“. See tähendab siiras, ehe, autentne ning vajadusel käepärast, et aidata.
Kuidas aga on lood viinapuu aednikuga, meie Taevase Isaga? Ta hoolitseb oma aia eest armastaval ja täiuslikul moel. See on Tema vastustus kanda hoolt, et elu ikka voolaks meist ja me võime ka usaldada Teda, et Ta paneb õiged asjad õigesse kohta, et need saaks kasvada. Seetõttu ka, kui oleme Kristuses, liidetud Tema kui viinapuu külge, ei pea me stressama ega muretsema oma elude pärast. Jeesus tagab meile täieliku eluvoolu ja Isa kannab erilist hoolt meie eest.
Kui meid on ühte liidetud viinapuuga, kas me ei peaks siis ka loomupäraselt vilja kandma? Me ju teame, et oleme päästetud ja turvaliselt hoitud Kristuses ning saanud armu Isa armastuse läbi. Kuidas on üldse võimalik, et see kõik ei tooks esile oma vilja? Taaskord pakub Jeesus meile võtmesõna: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.“ (Johannese 15:4) Kuid siin on veel üks klausel, mis paneb mitmetel kristlastel sireenid üürgama: „Kui te ei jää minu külge.“ Osad usklikud muutuvad selle peale kartlikuks. Nad koostavad oma „tohib-ei tohi“-nimekirja, mis tegelikult lõikab nad läbi tõelisest elust.
On tõsi, et need Jeesuse väited on tingimuslikud – st. et meil on oma osa täita. Kuid teine osa kogu võrdumist on ka see, et Jeesus jääb meisse ning Tema ligiolu meis on vankumatu, vastupidav ja muutumatu. „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). Kui Kristus ütleb: „Kui te ei jää minu külge“, ei viita Ta sellega meie päästele, sest kõik ristil kordasaadetu tagab meile meie pääste. Ta peab selle all silmas hoopis vaimuvilju me elus – meie kuulutustööd, püha elu, rõõmu ja rahu.