JÄRGIDES JEESUSE EESKUJU

Veel kõigest paar aastakümmet tagasi oli aeg, kus kui keegi riigijuhtidest oleks mõne skandaaliga vahele jäänud, oleks ta pidanud koheselt tagasi astuma. Täna ei käi nende tegudega enam kaasas häbiraasugi. Mõtlen siinkohal Jumala poolt Jeremijale antud sõnadele: „Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.“ (Jeremija 8:12)     

Kristlastena me teame, et me lootus pole selle maailma peal. Mil iganes oleme pannud oma lootused mõne juhi või üksuse peale, oleme pidanud pettuma. Samas on kogu avalik patt, mis on kasvanud viimase kahekümne aasta jooksul, üle mõistuse. Ja nii nagu Jumal kõnetas kord Jeremijat, nii ei vaiki Ta ka täna.

Homoseksuaalsus on vaid mõne aastaga muutunud normiks, samas kui Piibel räägib väga selgelt selle vastu. Kristlastena me küll armastame homosid ja ka kõiki teisi, kes maadlevad mõne seksuaalpatuga. Kuid kuidas iganes sa ka seda ei vaataks – Piibel ei tunnista samasooliste seksuaalset lävimist. (Mõned kogudused püüavad küll väita muud, kuid seda tehes õõnestavad nad täiega Jumala autoriteeti).

Järgides Jeesuse eeskuju armastada ohvrimeelselt kõiki inimesi – sh ka homoseksuaale – tembeldatakse meid kitsarinnalisteks vihkajateks. Kuid Piiblis pole mingit vihakõnet – kõigest ebamugav jutt patu kohta. Tänapäeva ühiskond on aga andnud kui sisulise korralduse kõrvaldada kõik piiblilõigud, mis räägivad homoseksuaalsusest kui patust. Mu süda on murtud selle pärast, sest see kõik mässib homod veelgi sügavama vale sisse. Vahet pole, kes me oleme – kui me ei pöördu oma patust, jookseb me suhe Jumalaga kiiva.