JEESUS ON KÕIGE ISSAND

Kohtu ette ilmudes kuulis Paulus enneolematuid süüdistusi, mis tema vastu olid tõstatatud: „See mees on poliitiline fanaatik. Ta on paharet, kes kütab juute üles kogu maailmas. Ta on natsareenide sekti ninamees, kes õhutab üles suuri masse Rooma vastu. Ta on süüdi mässu õhutamises!“

See kõik oli lõks, mille ta vastased olid talle seadnud. Kuid Paulus nägi selles veelgi suuremat lõksu – Saatan ise püüdis teda rajalt maha võtta, et ta ei jääks pidama keskse sõnumi juurde Jeesusest. Osava väitlejana oleks Paulus võinud kergesti astuda arutellu oma vastastega. Kuid ta keeldus astumast poliitilisse tülli. Ta tegi selle otsuse evangeeliumi pärast, mida ta kuulutas.

Paulus viidi mingil hetkel kuningas Agrippa ette, et ta seal end kaitseks. Kuid keset seda kuninglikku õukonda otsustas Paulus hoopis Kristust kuulutada. Iseennast ohtu seades, jagas ta Agrippaga julgelt oma dramaatilist lugu: „Kuningas, ma kuulsin Issanda häält! Ta kupatas mind hobuse seljast maha ja ütles mulle oma nime. Ta ütles, et Ta on Jeesus.“ (vt Apostlite teod 26:13-14).

Kuningas sai Pauluse loost puudutatud, mistõttu ta keeldus tema üle kohut mõistmast ja nõudis selle asemel, et ta läkitataks Rooma, keisri kohtu ette. Õhtu enne Pauluse üleviimist, seisis Issand ta kõrval ja ütles: „Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!” (Apostlite teod 23:11). See oli kogu julgustus, mida Paulus vajas. Ilmudes tolle aja kõrgeima poliitjuhi ette, võis ta endiselt jääda oma sõnumi juurde: „Jeesus on kõige Issand!“

See on see, kuidas meist saab lootuse tunnistus maailmas, kus pole mingit lootust. Kui keegi meilt küsib, võime vastata täie kindluse ja usuga: „Jeesus on mu lootus ja rahu. Ma ei vaja seda maailma, vaid ainuüksi Teda.“