JEESUSE TEENISTUSE ALGUS

Johannese evangeeliumi 2 ptk, kus Jeesus astus templisse, tähistab tegelikult Tema avaliku teenistuse algust. (Tema varasem ime Kaana pulmas, kus Ta imekombel vee veiniks muutis, polnud avalik etteaste). See aga, mis järgmisena sündis, oli päris dramaatiline: „Juutide paasapühad olid lähedal, ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Ja ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas. Ja ta tegi paeltest piitsa ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad, ja ta puistas laiali rahavahetajate mündid ning lükkas kummuli nende lauad ja ütles tuvimüüjatele: „Viige need siit minema! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!” Tema jüngritele tuli meelde, et on kirjutatud: „Kiivus sinu koja pärast neelab mu ära.” (Johannese 2:13-17).

See, mida Jeesus seal templis tegi, oli enam kui radikaalne. Kui sa tahaks oma teenistusega algust teha, läheksid sa siis kuhugi hiiglama suurde kogudusse ja hakkaks seal laudu ümber ajama ja inimesi välja viskama? Kuid see, mida Jeesus tegi, tähendas enamat, kui vaid oma meelevalla demonstreerimist. See illustreeris seda, et Jeesus saab kõik pöörama pahupidi ja tegema seda erinevas võtmes.

See kõik toimus paasapühade ajal. Esimese paasapüha ajal pidid juudi pered rituaalse ohvrina tapma talle, määrides oma kodude uksepiidad kokku tolle verega. Asja mõte peitus selles, et kui surmaingel nende koduni jõudis ja verega piserdatud uksepiitasid nägi, läks ta nende kodust mööda. See oli kui sümboolne tava, mis viitas Jumala poolsele päästele ja vabastusele, mille käigus Ta vabastas oma rahva Egiptuse orjusest ja igasugu sidumistest.

Jeesus ilmus samuti orbiidile, kui Jumala ohvritall, kelle toodud ohver pakub päästet meile kõigile me patu needusest. Ristija Johannes oli sellest teadlik, kuna ta oli juba kuulutanud: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ (Johannese 1:29). Vähem, kui 3 aasta jooksul nägi kogu maailm Kristuse lõpule viidud tööd, kui kogu inimkonna patt Tema kanda pandi.