JULGEME ME USKUDA?

Me kõigi eludes on oma salajane surnuaed. Pean siinkohal silmas kedagi või midagi, kellest/millest ammu aega tagasi loobuma pidime. Oleme selle maha matnud, selle kohale hauakivi pannud ja sellele ka surmadaatumi märkinud.

Mõtlen siinkohal ühele armsale tuttavale, kes rääkis mulle ja mu naisele oma laste lõpuaktusele minekust. Selle naise mees oli ta juba aastaid varem teise naise pärast maha jätnud, kuid ilmus siis ühes oma uue naise ja uute sugulastega samuti sinna lõpuaktusele. Kui raske see selle endise naise jaoks oli! Selleks hetkeks polnud ta abielul enam mingit ülestõusmise lootust ja ta oli leppinud sellega. Kuid istudes vaid mõne meetri kaugusel oma eksmehest ja tolle uuest perest, juhtis Jumal ta tagasi oma abielu hauale. Ning sõnakuulelikkusest Jumalale, hakkas ta paluma nii oma eksmehe kui tolle naise pääste eest.

Miks ta küll pidi seda tegema? Sest ta tahtis, et ta mees võiks tõusta oma patu surmast. Kuna ta tundis Kristust, polnud ta nõus surnu osas alla andma. Ta elas kindlas teadmises, et Jeesusel on ka tänasel päeval ülestõusmise vägi, mille abil tuua elu sinna, kus valitseb surm.

Meie Issand toob elu sinna, kus valitseb surm ja Ta ei anna iialgi alla. Kõik, mida vaid tarvis läheb, on Tema Sõna ja Tema hingus, nii et kõik, mis näib lootusetu- ja surnuna, tärkab korraga uude ellu. Jeesus ainuüksi ei kuulutanud, et Tal on võim surma üle, kui ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“, aga Ta ka tõestas seda!

Julgeme me siis uskuda, mida Jeesus ütles ülestõusmiselu kohta ja seda ka oma elus rakendada?