JUMAL KAITSEB OMA RAHVAST

Piiblis on öeldud, et kuningas Hiskija oli jumalakartlik mees: „Tema kiindus Issandasse.“ (2 Kuningate 18:6).

Kuningas Hiskija valitsuse ajal sattus Jeruusalemm assüürlaste – tolle aja võimukate – piiramisrõngasse. See tohutu armee oli juba vallutanud Samaaria ning Juuda linnad ja nüüd piirasid nad Jeruusalemma. Nende kapten irvitas mõnuga, öeldes: „Oleme olnud võimsamad kui kõigi rahvaste jumalad. Kuidas küll usute, et teie Jumal teid päästa suudaks?“

JUMAL KOHTU EES

Siin me näeme, kuidas Jumal ise viidi kui kohtu ette. Tema ustavus seati kahtluse alla kogu impeeriumi ees, kõigi Iisraeli vaenlaste ja isegi Ta oma rahva ees. Mis siis, kui Ta poleks tegutsenud?

Kriisi suurenedes, seisis Jesaja selle kõige kõrval ja vaatas seda kõike pealt. Ta oli saanud sõnumi Issandalt ja usaldas seda täiesti. Nüüd andis ta selle sõna Jumalale tagasi, pannes Jumala maine täiega proovile. Ehk teisisõnu oli ta palve järgmine: „Jumal, minu aul pole vahet. Kui Sa ka ei päästa meid, võin ma alati kõrbe pakku minna. Kuid hetkel on Sinu au mängus.“

Seetõttu kõneles ka Jesaja rahulikul toonil Hiskijale, rääkides kõigest Assuri kuningasse puutuvast:

„Sellesse linna ta ei tule ja ta ei ammu siia nooli; ta ei tule selle ette kilbiga ega kuhja selle vastu piiramisvalli. Sedasama teed, mida mööda ta tuli, läheb ta tagasi ja sellesse linna ta ei tule, ütleb Issand. Sest ma kaitsen seda linna, et seda päästa iseenese pärast….“ (2 Kuningate 19:32–34)

Jumal ei jäta kunagi ühtki oma last, kes Tema peale loodab, häbisse ja tol ööl saatis Ta korda võimsa ime. Piiblis on öeldud, et 185 000 Assüüria sõdurit suri kummalisel kombel, põhjustades sellega tohutu paanika, nii et kogu ülejäänud osa sellest võimsast armeest põgenes. Taaskord – Jumal kaitses oma rahvast omaenda nime pärast.