JUMAL, KES USTAVALT VARUSTAB
Kui me häälestame oma südamed kuuletuma Jumala Sõnale, lastes Tema Vaimul paljastada ja surmata kogu patu oma elus, annab Issand ise meile põhjust rõõmustamiseks. „Jumal oli neile suure rõõmu valmistanud…“ (Nehemja 12:43). Mina usun, et välja valatud õnnistus kätkeb endas rikkalikku rõõmu isegi keset me katsumusi. Issand avab oma taevad ja ristib meid „Jeesuse rõõmuga“ – hõiskamise, rõõmustamise ja lauluga – sõltumata sellest, mis me olukorrad ka poleks.
Nehemja tuletas rõõmsatele iisraellastele meelde, kuidas Jumal oli varustanud nende esiisasid kõrbes. Jumal oli valanud suurel hulgal armu nende üle. Ta oli õpetanud neid oma Vaimu läbi ja juhtinud neid läbi pilve -ning tulesamba. Ta oli varustanud neid üleloomulikult nii manna kui veega. Ja imekombel ei lasknud Ta ka nende riietel ega jalatsitel kuluda (vt Nehemja 9:19-21). Kuidas sulle taolised õnnistused meeldiksid? Suur hulk armuande, selged juhised ülalt, Jumala Vaim õpetamas sind, kõik su maised vajadused kaetud. Mulle tundub see küll võrratu loona! Ja pole kahtlustki, et need õnnistused kehtivad tänapäeval ka meie puhul. Issand oma suures halastuses on tõotanud varustada oma rahvast kõige sellega.
Samas aga on meil alati võimalus otsustada elada kõrbes, nii nagu iisraellased seda tegid. Nehemja tõi välja selle, et nende esiisad olid mässanud Jumala vastu, eirates Tema seadusi: „Ometi olid nad tõrksad ja hakkasid sulle vastu, heitsid sinu Seaduse selja taha…Sa kannatasid nendega palju aastaid…aga nad ei pannud seda tähele.“ (Nehemja 9:26, 30). Kujutad sa ette seda kohutavat vaimset surma, mille need inimesed eneste üle tõmbasid? 40 aastat hingamispäevi ilma ühegi rõõmu või hõiskamiseta. 40 aastat matuseid, ilma võimaluseta siseneda ealeski Tõotatud Maale. Need iisraellased olid rikkad õnnistuste ja kõige vajamineva poolest ning neil polnud millestki puudust. Ometi olid nad oma vaimus leiged.
See on pilt Jehoova Jirest – Jumalast, kes varustab ustavalt oma rahvast isegi siis, kui nad on paadutanud oma südamed Tema Sõna suhtes. Iisraellased tundsid tüdimust Jumala asjadest ja ajasid seetõttu vahepeal oma asja. Sellest hoolimata jätkas Jumal oma armust nende igapäeva tegemiste juhtimist ja nende varustamist. Kuid see seltskond ei saanud kunagi osa Tema täiest täiusest. Et siis - ons’ see ime, et nende riided ja jalanõud kunagi ei kulunud, kui nad ei käinudki ju kuskil?!