JUMAL ON MEIE VARUSTAJA

Mäletan seda aega, kui ma täisajaga jumalariigi töö nimel ilmalikult töölt lahkusin ja panka oma pensioni plaaniks teatud summa kõrvale panin. Mõtlesin endamisi, et kui kogu see Jumala värk mingil põhjusel ei toimi, on mul siiski mingigi tagavara hädaabina varuks. Kuniks kord ühel päeval tuli üks mu sõpradest ja jumalariigitöö kaaslastest mu kabinetti ja ütles: „Pastor, ma ei tea, mida teha. Mu auto mootor ütles üles ja mul pole sentigi raha. Mul pole aimugi, kuidas ma ilma autota kirikusse saan.“ Teadsin, et tal on kogu looga tõsi taga ja teadsin sedagi, et mul on pangaarvel piisavalt raha, et talle uus auto osta. Samas aga muutusin ootamatult ülivaimulikuks ja ütlesin: „Palvetame. On ju Jumalal tuhandeid karju mägedel – küll Tema on suuteline täitma su vajaduse. Ütles ju Taavetki: „Ma olin noor ja olen vanaks saanud; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba kerjavat.“ (vt Psalmid 37:25). 

Sõber istumas üle mu laua, langetasin pea palveks ja hakkasin paluma. Ja korraga oli mul tunne, otsekui mu suu oleks põhku täis. Suutsin vaevu paluda, sest kuulsin taga kuklas pidevalt üht vaikset häält ütlemas: „Sa igavene silmakirjatseja! „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?“ (vt 1 Johannese 3:17). Püüdsin seda mõtet palve ajal endast eemale tõrjuda, kuni lõpuks sai jõud otsa ja ma ütlesin: „Mul on arvel raha, kui sul peaks seda vaja minema.“ Lugu lõppes sellega, et ma ostsin talle uue auto, kuniks üsna ruttu peale seda lendas mu oma auto mootor vastu taevast ja ma ütlesin: „Issand, ma olen vähemalt olnud sõnakuulelik. Ongi kõik.“

Mõni aeg hiljem olime renoveerimas koguduse hoonet, mille olime ühte maakohta ostnud. Olin üleval tellingute peal, et aidata lage värvida, kui korraga tuli keegi ja ütles: „Sulle on tähtis kõne!“ Telefoni haarates oli teiselpool üks meesterahvas, kes esitles end kui kohaliku autosalongi müügimehena. Ta ütles: „Täna hommikul käis üks härra me juures ja ostis teile uhiuue auto. Kõik, mida tegema peate, on lihtsalt kohale tulema ja allkirjastama dokumendid.“ Küsisin, kes see härra oli, kuid ta ütles, et ostja oli soovinud jääda anonüümseks.

Palun ärge saage minust valesti aru – ma ei püüa siinkohal väita, et kui ostate sõbrale auto, saate ka ise vastutasuks uue asemele. Mu jutu mõte on selles, et kui me ajame asju Jumala moel, hoidmata midagigi tagasi, kui näeme vajadusi enda ees, on Jumal enam kui valmis olema ka meie allikaks ja vajaduste täitjaks.

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.