JUMAL PEAB OMA SÕNA

Ma pole end eales tundnud nii abitu ja ärevana, kui tagasi New Yorki kolides, et alustada Times Square’i kogudusega. Olime taaskord sõltuvad peremeeste ja majahaldurite graafikutest. Kui jälle ootama pidin, muutusin üsna rahutuks, hüüdes: „Issand, New Yorgis on nii palju teha ja meil on nii vähe aega! Kui kaua küll veel ootama peame?“ Ometi vastas Jumal mulle ikka ja jälle: „David, kas sa usaldad mind? Kui usaldad, siis oota.“

Oled kindlasti kuulnud seda ütlust: „Usu kõige raskem osa on viimased pool tundi.“ Võin kõigi oma teenistusaastate põhjal kinnitada, et kõige raskemad ajad on alati just enne Jumala lahenduste esiletulekut.

Sellel on üsnagi tõsised tagajärjed, kui me ei oota ära Jumala tegutsemist. Muide, üsna sageli juhtub see, et me lausa eirame Jumalat. Saul tegi seda, kui haaras kannatamatusest ohjad enda kätte (vt 1 Saamueli 13). Ta otsekui ütles: „Jumal läkitas mind oma riigi tööle, aga nüüd on jätnud kõik minu hoolde, et sellega ise hakkama saaksin. Asjad on väljumas kontrolli alt ja peagi on seis täiesti lootusetu.“

Kas see peegeldab ka sinu mõtteviisi vahel? Samas on meil korraldus oodata Issanda järele ja uskuda ning usaldada, et Tema toob meile lahenduse. Kui aga meie seesmine tähtaeg kukub, saame Jumala peale pahaseks ja hakkame ise tegutsema. Jumalast ette tormates kuulutame aga järgmist: „Jumal ei hooli minust. Palve ja ootamine ei toimi ja Tema sõnale ei saa loota.“

Ometi on Jumal andnud meile ülesande oodata Tema järgi palves. Usaldada Teda ja öelda: „Jumal peab oma sõna, mistõttu ma ei paanitse. Kui Jumal on käskinud mul oodata Tema juhiseid, siis ma ka teen seda. Olgu Jumal see, kes on tõene ja jäägu valeks iga inimlik etteaste!“ Olgu see me südamehoiak keset me katsumusi. Ei mingit paanikat, vaid täielik usaldus!