JUMALA HEADUS

„Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Roomlastele 2:4). Mida Paulus mõtleb sellega, kui ütleb, et siin on keegi, kes suhtub üleolevalt Kristuse rikkalikku heldusesse ehk headusesse? Antud kontekstis kasutatud sõna „üleolevalt“ tähendab seda, et see inimene ei pidanud seda võimalikuks. Ehk teisisõnu ütles see usklik: „Taoline arm ja heldus pole võimalikud. Ma ei suuda seda mõista.“ See ei klappinud tema teoloogiaga, nii et selle asemel, et see vastu võtta, otsustas ta end selle vastu häälestada.

Miks ei suutnud see tänamatu sulane Matteuse 18:23-25 võtta vastu kuninga armu? Seda vaid ühel põhjusel: ta ei võtnud tõsiselt oma patu tegelikku suurust. Samas oli kuningas talle juba öelnud: „Sa oled vaba. Su kohta ei kehti enam ühtki süüdistust, hukkamõistu ega ootust midagi heastada. Kõik, mida nüüd tegema pead, on keskenduma minu headusele ja kannatlikkusele, mida olen sinu osas üles näidanud.“

Kahjuks aga on nii, et inimene, kes ei võta vastu armastust, ei suuda ka kedagi teist armastada. Selle asemel muutub ta hoopis teiste suhtes hukkamõistvaks ja see on just see, mis ka selle sulasega juhtus. Ta ei jaganud üldse ära kuninga armus peituvat tegelikku iva. Jumala kannatlikkuse ja väljateenimatu andestuse taga on vaid üks eesmärk – juhtida meid meeleparandusele. Paulus küsib: „Kas te ei mõista, et Jumala headus juhib teid meeleparandusele?“ Sellest tähendamissõnast on selge, et see on see põhjus, miks isand andestas oma sulasele. Ta tahtis, et see mees pöörduks oma lihalikest jõupingutustest ja leiaks hingamise kuninga ütlemata erilises headuses. Hingamise, mis võimaldaks omakorda armastada ja andestada teistele. Selle asemel aga, et meelt parandada, läks sulane oma teed, kaheldes oma isanda headuses. Tal oli kindel mõte töötada välja tagavaraplaan. Tõugates aga ära kuninga armu, kohtles ta teisigi hukkamõistuga.

Kujutad sa ette taolise inimese piinatud mõtteviisi? See mees jättis püha andestuse paiga, kus ta oli kogenud oma isanda armu ja headust. Kuid selle asemel, et rõõmustada, ta hoopis põlgas ära mõtte süükoormat kergendavast vabadusest. Kuid las ma öelda sulle: iga usklik, kes peab Jumala headust võimatuks, avab end kõikvõimalikele Saatana valedele. Ta hinges pole rahu ja ta mõtetes valitseb pidev möll. Ühtlasi tunneb ta pidevat hirmu hukkamõistu ees.

Huvitav, kui paljud tänapäeva kristlased elavad taolises piinarikkas olekus? On see ehk ka põhjuseks, miks Kristuse ihus on nii palju pingeid ja lõhenemisi? Miks nii paljud jumalasulased on vastupidistel arvamustel ja miks nii paljud kirikud ja konfessioonid keelduvad pidamast osadust üksteisega?