JUMALA HEADUSELE KESKENDUNUD USU VILI

Paljud tänapäeva pastorid defineerivad Jumala soosingut läbi vara, positsiooni ja omandi – läbi paremate kodude, autode ja tööpaikade; läbi õnneliku perekonna ja kasvava sissetuleku. Ma usun, et Jumal väljendab oma soosingut ka selliste asjade kaudu, kuid me piirame iseennast, kui elame millegi muu kui vaid Tema ülima soosingu nimel.

Me kõik teame Piibli kontseptsiooni tõotatud maast – vabadust ahelaist ja rõõmu õnnistatud elust. Algne tõotatud maa oli Jumala kingitus iidsetele iisraellastele. See oli reaalne koht, mis kandis nime Kaanan ja mille näol oli tegu viljaka ning lopsaka maaga, kus kasvasid hiiglaslikud viljad ja voolasid jõed. Oli see alles üks unistuse täitumine iisraellaste jaoks, kes olid põlvkondade kaupa olnud maha surutud ja elanud pagenduses. Ometi, kui nad jõudsid Kaananimaa piirile, ütles Jumal Moosesele midagi ebatavalist: „…et sa jõuaksid maale, mis piima ja mett voolab, sest mina ise ei lähe koos sinuga, et sind mitte hävitada teel, kuna sa oled kangekaelne rahvas.” (2. Moosese 33:3).

Need Jumala sõnad oma rahvale võivad tunduda karmina. Kuid kui vaatame neid kogu loo kontekstis, siis näeme, et Jumal oli vabastanud oma rahva 400-aastasest orjusest Egiptuses, kuid nende sisenemisel tõotatud maale ütles, et Ta e lähe koos nendega, kuna vaatamata kõigile imetegudele, mida Ta oli nende heaks teinud, nurisesid nad endiselt iga uue raskuse üle. Ehk siis, kõik nende kogemused ja Jumala poolt korda saadetud imed ei kasvatanud neis kahjuks usku.

Kuid Moosese usk oli teistsugune! Ta tundis Jumala headust, mis oli ka avaldunud Tema üleloomulikes tegudes Iisraeli heaks. Jumala soosing oma rahva suhtes tundus lausa põhjatu ja Mooses imetles Jumala loomust, kes seda kõike oma rahva heaks armulikult tegi. Nii oli ta ka suhtumine: „Issand, kui Sind seal pole, ei lähe ka mina sinna.“ Mooses mõistis, et olulisem kui õnnistuste saamine, oli kogeda kaastundliku ja armastava Jumala ligiolu, kes oli neid alal hoidnud. Ta igatses näha Jumala au, öeldes: „Näita siis mulle oma auhiilgust!” (2. Moosese 33:18) — ja mu palve on, et sinagi võiksid omada samasugust igatsust.