JUMALA ISIKLIK TUNDMINE
Iga kristlaste põlvkond peab kontrollima end ja vaatama, kas tema missioon ja teod ikka austavad Jumalat. Peame pidevalt küsima endilt: „Teenime me ikka veel oma Issandat ja ligimest ustavalt ja ohvrimeelselt? Või oleme langenud pigem „Õnnista mind!“ mentaliteedi alla?“
Kristus teadis täpselt, kus inim-masside südamed olid, kui nad Teda järgima asusid. „Te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.“ (Johannese 6:26). Miks Jeesus viitab siin tunnustähtedele? Mõelge, mida üks tunnustäht teeb? See viitab millelegi, millel endal pole sisu või tuuma. Kui tee ääres on silt „Aegviidu 60 km“, siis me teame, et me ei ole veel Aegviidus, vaid alles teel sinna. Nõndasamuti andis Jeesus ka oma jüngritele mõista, et asja iva ei peitunud mitte kalades ja leibades, vaid selles, et need peegeldasid Taevase Isa armastavat hoolt. Nii on ka kõik Tema imed märgiks Tema hoolest meie suhtes.
Rahvahulga reaktsioon paljastas nende südamed: „Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.” (Johannese 6:31). Nad tuginesid Jeesuse puhul varasemale Moosese näitele. See on kui sama taktika, mida lapsed kasutavad, kui käivad ühe vanema juurest teise juurde, et saada oma tahtmist. Kas me tõesti igatseme näha Jumalat endi keskel, või me otsime vaid Tema varustust? Olgem ausad – sageli, kui me palvetame, tahame me vastust kohe, nüüd ja praegu. See on kaasaja ühiskonna üks nutuseid omadusi, kus valitseb „kohe praegu“ mentaliteet. Vaimses mõttes oleme jäänud ilma tohutust väärtusest, mida vanem põlvkond vägagi kalliks pidas: teadmisest, et usu kaudu on mingi hetk võimalik kogeda ja näha suuri õnnistusi.
Kristlase jaoks ei tähenda Jumala tundmine „kohe praegu õnnistatud saamist“. Jumal ei anna järgi meie ihadele, andes meile, mida iganes soovime ja millal soovime. Tema igatsus on omada üht suhet meiega. Püsivat ja pikaajalist suhet, mis kannab ka jäädavat vilja. Seega ei ole Tema õnnistused aluseks meievahelisele suhtele, vaid pigem märgiks Tema ustavusest ja kaastundest. Omadused, mida igaüks meist ühest suhtest ootaks. Kristuse imed olid tunnistuseks neist imelistest omadustest.