JUMALA JÄRGIJAD

Inimeste Jumala juurde pöördumised on sageli emotsionaalsed, kuna need kogemused on midagi täiesti uut ja ütlemata erilist. Muudatus, mis leiab aset me hinges, on nii ootamatu, et võib olla lausa hingemattev. Pole midagi imelisemat, kui pöörduda korraga oma sidumistest ja patust ning kogeda totaalselt uut elu Kristuses.

Meie kristliku elu algusaeg on võrreldav kui lapsega, kes õpib käima. See on ühtaegu imeline kui ka põnev, kui laps teeb oma esimesi samme. Emme-issi naeratavad, õhutades takka: „Tule, tule! Sa saad sellega hakkama!“ Laps teeb oma tatsuvate jalgadega paar-kolm sammu ja maandub siis taas põrandal.

Kuid ta aidatakse kiiresti püsti ning kiidetakse taevani. Õed-vennad julgustavad ka: „Tubli poiss!“ Ta on kõigi tähelepanu keskpunktis ja kui ta siis lõpuks ühest toa nurgast teise jõuab, kostub hõiskeid taevani. Milline emotsionaalne kogemus ta jaoks! Kuid juba üsna peagi pole ta enam tähelepanu keskpunktis. Ja nüüd, kui ta peakski kukkuma, ajab ta end ise püsti ja tatsab mööda kodu ringi, korraldades päris palju segadust. Ta näpib lilli ja kisub potid-pannid ning riided kapist välja, mille eest ta saab siis ka karistada. Korraga polegi enam kõik nii põnev. Kui tema esimesi samme saatsid rõõm ja naer, siis nüüd enam polegi kõndimine nii imetlusväärne ja emotsionaalne.

Sama lugu on ka meie vaimse eluga. Kui olid alles „beebi“ Jumalas, kogesid ka Tema erilist tähelepanu. Igakord, kui kukkusid, oli Ta seal, et sind püsti aidata. Kuid Pauluse sõnul ei peaks me jääma taolisse lapse staatusesse igaveseks. Nii nagu lapsele õpetatakse mitte uitama tänavail, nii õpetatakse sindki mitte sattuma vaimulike tulekahjude keskele. Ja millal iganes sa ka peaks kukkuma, pole ümber vaadates kedagi, kes sind püsti aitaks. Seda seetõttu, et Jumal tahab õpetada sind seisma Tema Sõnal ja elama usust, mitte roomama enam nagu beebi.

„Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.“ (Efeslastele 5:1-2).