JUMALA KÄE PUUDUTUS

Nehemja oli mees, kes suhtus täie innukusega Jumala asjadesse. „Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, tema ise ja mõned mehed Juudamaalt. Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta, kes vangiviimisel olid alles jäänud, ja Jeruusalemma kohta. Ja nemad ütlesid mulle: „Need, kes seal maal vangiviimisest on alles jäänud, on suures õnnetuses ja häbis, Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.” Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.“ (Nehemja 1:2-4). Väike pääsenud käputäis pöördus tagasi pühasse paika, olles samas süüdistustest ja kui surmaunest räsitud. Kogu see lugu seal oli hooletusse jäetud ja lagunev ning seal puudus igasugune vaimulik areng.

Piiblis on öeldud, et Nehemja hakkas nutma ja leinama, paludes ööd ja päevad (Nehemja 1:6). Kuid antud juhul polnud vähimalgi määral küsimus selles, nagu Jumal oleks ta keset ööd üles ajanud ja mingi suur koorem oleks ta hingele langenud. Ei! See Jumala mees võttis nö ise selle koorma kanda. „Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta.“ (Nehemja 1:2).

Ka Taaniel veetis tunde, päevi ja nädalaid, uurides Jumala Sõna. Jumal ei pannud mingit üleloomulikku koormat ta südamele – Taaniel ise õhutas oma südant üles seda tegema. Ta arendas ja toitis endas tõelist südamemuret Jumala rahva pärast, uurides põhjalikult seda, mida Jumal ütles ja püüdes mõista seda nii hästi, kui võimalik. „Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas.“ (Taanieli 9:3). Rääkides intensiivsusest, leinamisest ja nutust, siis Taaniel ütles: „Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat. Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega veini ei tulnud mu suhu, ja ma ei võidnud ennast hoopiski mitte, kuni kolme nädala päevad olid täis saanud…ja ma jäin jõuetuks.“ (Taaniel 10:2-3, 8).

Kui Jumala käsi Taanieli puudutas, kostusid Jumala troonilt järgnevad sõnad: „Sest esimesest päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda; ja ma olen tulnud su sõnade pärast!“ (Taanieli 10:12). Heebrea keeles tähendab „alandlik olemine“ oma lihaliku loomuse alistamist. Pauluski ütles, et ta teeb oma ihu omaenese orjaks.

Jumal vajab täna inimesi, kes on täiesti pühendunud Tema tööle; kes on intensiivsed, kirglikud ja murtud Tema südameasjade pärast, pühendades oma viimsegi kui tunni või euro Tema huvide heaks siin maa peal.