JUMALA KUUALMINE

Me ei kuulu iseendale, vaid Jumalale! See sai alguse sellest, kui meist said uued loodud Kristuses ja me ei elanud enam iseendile. Meie tunnistuseks sai: „Olin kord kadunud, kuid nüüd leitud ma, mistõttu usaldan pidevalt oma elu Ta kätesse.“

Loeme Johannese 7 ptk’st, et Jeesus ei läinud Galileast välja, kuna juudid tahtsid Ta ära tappa. Samas aga oli juutide Lehtmajade püha saabumas ning Ta vennad tahtsid, et Ta nendega Juudeasse kaasa läheks, et Teda ära tuntaks ja Ta saaks kogu maailma jaoks nähtavaks. Jeesus aga vastas: „Teie minge üles pühiks, mina ei lähe üles neiks pühiks, sest minu aeg ei ole veel täis saanud.” (Johannese 7:8).

Kuid siis juhtus midagi huvitavat selles loos. Järgmine salm ütleb: „Aga kui Jeesuse vennad olid pühiks üles läinud, läks temagi, aga ta ei läinud avalikult, vaid otsekui salaja.“ (Johannese 7:10) Miks küll Jeesus ütles, et Ta ei lähe ja siis otsustas ometi minna? Pole kahtlustki, et Ta kuulis seda oma Isalt. Ühel hetkel ütles Ta oma vendadele: „Mu aeg pole veel käes,“ ja siis, ainuüksi ühe tunni või päeva jooksul, ütles Isa Talle: „See on õige aeg, õige hetk ja õige olukord. Mine!“

Tahan sageli langetada omaenda otsuseid, alistumata Jumala teedele. Meid on kutsutud olema sõltuvad Temast, otsima Tema juhtnööre ja ootama Tema juhiseid suurte otsuste puhul elus. Kuid seda tehes võib meil tekkida tunne, et me elud on kusagile pudelikaela kinni jäänud. Olen aastate jooksul ikka vahel oma naisele öelnud: „Vahel ma sooviks, et ma ei peaks sel teemal Jumalaga arutama.“ Olen lausa kadestanud neid inimesi, kes kandideerivad tööle, mis neile meeldib või kes lihtsalt pakivad oma asjad kokku ja kolivad ära, kui neil tekkib tahtmine elada kusagil mujal. 

Usun, et ma pole ainuke, kes niimoodi mõtleb. Jumala kuulda võtmine ja oma elude ning tahte allutamine Tema juhtimisele on ohver, kuid sellest lähtuv kasu on piiritu. Oma südamete joondamine Tema omaga, annab meile võime teha, mis iganes tarvis.