JUMALA MAINE TEMPEL

Gary Wilkerson

Me oleme Jumala tempel siin maa peal ja meie ihud on Tema Püha Vaimu elupaik (vt 1 Korintlastele 6:19). Seetõttu on ka teatud asju, mis ei kuulu meie templisse ja mis võivad röövida enam meie aega ja tähelepanu kui Jumal ise.

Kui Jeesus hakkas templis kaubitsejate laudu ümber lükkama (vt Johannese 2:13-17), lõi Ta laiali palju enamat kui vaid rahavahetajate äri. Ta lükkas ümber ka ühe religioosse süsteemi, mis oli aastatuhandeid tuginenud loomohvritele, et olla meelepärane Jumalale. Jeesus andis sellega sõna otseses mõttes mõista, et: „Sinu suhe Isaga ei tugine enam ohverdatud lammastele, kitsedele või tuvidele. See saab tuginema ainuüksi minu poolt toodud ohvrile sinu eest, mis katab kõik igaveseks.“

Kogu seda vaatepilti seal templis võib võrrelda ka tänapäevaga. Paljud tänapäeva kogudused on täidetud kõikvõimaliku lärmi ja tegevustega. Kõik programmid on kenasti paigas alates misjonireisidest teistesse riikidesse, kuni evangeelsete tegevusteni kodupaigas ja suurte hulkade kodugruppideni välja. Ülistusteenistustel võib ju olla rohkesti prožektorite sära, võimast heli ja imelist energiat, kuid miskipärast võib aegajalt keset seda kõike tekkida tunne, et midagi on nagu puudu – Jeesus on puudu.

Kui me tähelepanu keskpunkt on pigem tegevustel kui Jeesusel, on me kogudused surnud. Vahet pole, kui väga me ka ei pinguta, et teha asju, mis teeniks ja austaks Tema nime – ükski meie poolt toodud „ohvritest“ ei suuda iseeneses saavutada tõelisi jumalariigi tulemusi. Jah, meie osadus võib ju väliselt näida väga püha ja auline, kuid kui me tähelepanu ei püsi Jeesusel, on me kogudused vaid täis surnud inimeste luid.

Loomade ohverdamise süsteem polnud kunagi Jumala parim plaan teostamaks lepitust patuse inimkonnaga. Nii nagu Iisraeli kuningate süsteem, oli ka see ohverdamise süsteem suht ebatäiuslik. Kuid Jumal lasi sel sündida, et sümboolselt viidata millelegi kõrgemale ja paremale. Jumal demonstreeris seda Aabrahami näitel. Noil iidsetel aegadel ohverdati ida kultuurides loomi ja isegi lapsi, et olla meelepärased oma vihastele jumalatele. Seetõttu ka, kui Jumal andis Aabrahamile korralduse võtta oma poeg ja minna ohverdada ta mägedes, ei kahelnud Aabraham hetkekski. Meile võib see tunduda päris kummalisena, kuid samas viitab see tohutule aukartusele, mis inimestel oma jumalate vastu tol ajal oli. Kui su jumal rääkis, siis sa hüppasid. Vastasel korral oleks sind ehk oodanud põud või mõni epideemia. See oli hirmule tuginev sõnakuulelikkus.

Kuid Aabraham tajus, et tema Jumal on teistsugune. Ja Jumal oligi tegelikult valmis tõestama, et Ta pole selline nagu Moolok, kellele inimesed oma lapsi ohverdasid. Niipea, kui Aabraham tõstis noa Iisaki kohale, Jumal peatas ta (vt 1 Moosese 22:11-12). Seejärel tõi Jumal kusagilt jäära välja, nii et Aabraham ohverdas hoopis selle. Jumal kuulutas sellega nii oma sulasele kui igale usklikule: „Ma ei vaja, et sa tooksid ohvreid mu ees. Ma ohverdan hoopis ise sinu eest!“ Jumal pööras sellega lauad täiega tagurpidi, nii nagu Jeesuski seda templisse sisenedes tegi.