KÜLLAP TE TAIPATE

Kui Jeesus kasutab Matteuse 24:43 fraasi: „Küllap te taipate“, siis teisisõnu ütleb Ta: „Ärge mitte julgegi eirata seda sõna.“ Seejärel aga lisab järgmist: „Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: „Mu isand viibib,” ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma koos purjutajatega...“ (Matteuse 24:48-49). Luuka 12:42 räägib sellest sulasest kui kellestki, kes kord andis ustavalt parajal ajal pererahvale vajaminevat rooga. See sulane alustas oma rada õigesti ja oli määratud kui ülevaatajaks Issanda varade üle. Kuid nüüd oli ta korraga drastiliselt muutund. Ta peksis neid, kes teda ümbritsesid ja jõi koos teiste purjutajatega.

Midagi oli toimunud selle sulase südames. Mõni nähtamatu muutus ehk, mis samas mõjutas tema suhtumist. Kuid mis juhtus? Mis oli see muutus? Jeesus ütleb, et see sulane ütles oma südames: „Mu isand viibib.” (Matteuse 24:48). Ehk teisisõnu – see sulane oli langenud silmakirjalikkuse ohvriks. Näen teda kui meest, kes provotseerib oma naist, vannub ja kuulab roppe lugusid ning räägib taga. Kuidas ta aga kõige selleni jõuab? Ta veenab end, et ta peremees pole veel niipea tulemas. Kui ta arutleb endamisi: „Mu isand“, räägib ta hoopis teisest isandast kui oma õiglasest Isandast. Ta on teinud Jeesusest kellegi teise; Kristusest hoopis ühe teise evangeeliumi esindaja.

Taoline sulane ei kuuluta oma uuest suhtumisest. Pigem on toimunud mingi muutus tema mõtlemises. Ta ei pea isegi kuulutama oma arvamust sellest, et ta Isanda tulemine viibib. Ta elab selle arvamise välja ja see räägib juba iseenda eest.

Oled sa vahel mõelnud, miks nii paljud tänapäeva kogudused on täis inimesi, kes pole valmis ja otsivad vaid rahuldust omaenese himudele? Oled sa vahel mõelnud, miks nii paljud kristlikud abielud lahutatakse ainuüksi esimese provotseerimise peale? See pole seetõttu, otsekui nende pastorid õpetaks neid elama nii. Ei. See on seetõttu, et paljud karjased ei usu, et Kristus tuleb nende põlvkonna ajal. Ja rahvas on ju see, kes järgib oma karjast.