KAHELDES JUMALA USTAVUSES

Kõigi pattude seast, mida me eales teha võiks, vihkab Jumal kõige enam me kahtlemist. Tuginedes nii Vanale kui Uuele Testamendile, kurvastab ja ärritab me kahtlemine Jumalat kõige enam, põhjustades Talle palju valu. Ülim näide sellest on Iisraeli rahvas peale seda, kui Jumal nad vaarao käest vabastas.

Psalmist halab: „Me oleme pattu teinud nagu meie esiisad, me oleme teinud paha ja olnud õelad. Meie esiisad Egiptuses ei saanud õieti aru su imetegudest ega pidanud meeles su suurt heldust, vaid tõrkusid su vastu mere ääres, Kõrkjamere ääres.“ (Psalmid 106:6-7). Psalmist teeb siin ühe ülestunnistuse. Mis oli see patt, mille nad siis korda saatsid? See oli nende kahtlus, kas Jumal neid ka edaspidi päästab? Seda vaatamata sellele, et Ta oli juba saatnud korda imelise ime Egiptuses.

Psalmist tahab, et kujutaksime ette seda Jumala rahvast, hõiskamas võitjatena teispool merd. Jumal oli just saatnud korda inimkonna ajaloo suurima ime, vabastades iisraellased võimsa Egiptuse käest. Samas aga, kuidas see sama rahvas siis reageeris, kui mõne aja pärast uue raskusega silmitsi seisis? Nad kahtlesid Jumala ustavuses. Psalmist ütleb: „Kujutate te ette? Jumal tegutses üleloomulikult meie kasuks, päästes meid meie vaenlase käest. Ja ometi ei usaldanud me Teda peale seda imelist imet. Kuidas me küll saime Jumalat niimoodi provotseerida?“

Lugu oli hoopis teine, kui Iisrael seisis võidukalt teispool merekallast. Nad hõiskasid ja tantsisid, kui nägid võimast Egiptuse sõjaväge uppumas. „Ta sõitles Kõrkjamerd ja see sai kuivaks, ja ta talutas nad ürgvetest läbi otsekui kõrbet mööda. Nõnda ta päästis nad vihamehe käest ja lunastas nad vaenlaste käest. Veed matsid nende rõhujad, ei jäänud neist üle ühtainustki. Siis nad uskusid tema sõnu, nad laulsid temale kiitust.“ (Psalmid 106:9-12). Iisraellased laulsid õiget laulu – kiituslaulu kõikvõimsale Jumalale – kuid nad laulsid seda valel pool merekallast. Igaüks võib hõisata ja laulda, kui on oma võidu juba kätte saanud. Kuid iisraellased põrusid haledalt enne merest läbi minekut, sest nad ei uskunud ega usaldanud Jumalat grammivõrdki.