KAITSEV KATE

Kui Mooses kuulis põlevast põõsast Jumala häält, oli ta üllatunud sellest, mida Jumal palus tal teha: „Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!” (2 Moosese 3:5). Jumal ütleb täna igale kristlasele seda sama, mida Mooseselegi: „On vaid üks pinnas, millelt sa võid läheneda mulle ja selleks on püha maa. Sa ei saa vähimalgi moel loota oma lihalikule loomusele, sest mitte miski, mis on lihalik, ei jää püsima minu ligiolus.“

Miks küll keskendus Jumal selles 2 Moosese piiblilõigus jalatsitele? Mis on sel pistmist oma lihaliku loomuse maha panemisega? Sest jalad on me ihu üsnagi õrnad osad ja jalatsid on need, mis neid kaitsevad. Need kaitsevad meid erinevate elementide, kivide, usside, mustuse ja tolmu ning kuuma sillutise eest. Nii et Jumal kasutas Moosese puhul igapäevaselt tavalist asja, andmaks talle vaimulikku õppetundi. Nii nagu Jeesus seda hiljem müntide, pärlite, kaamelite ja sinepiivade abil tegi. Jumal ütles: „Mooses, sa kannad kaitsvat katet, et hoida oma ihu vigastuste eest, kuid mitte ükski maine kaitse ei suuda sind tegelikult lõplikult hoida. See, kuhu mina olen sind saatmas, nõuab päästvat imet.“

Kuhu Jumal siis Moosese saatis? Egiptusesse – üleastumiste koopasse – et seista silmitsi kalgi diktaatoriga. Mooses pidi panema kõrvale kogu oma lootuse oma inimlikkusele – oma tasaduse, innukuse ja alandlikkuse. Kõik ta võimed oleks olnud tühised, kui Jumal poleks neid pühitsenud. Mooses pidi panema kogu oma usu ja lootuse vaid Jumala nimele ja väesse.

Pole kahtlustki, et Mooses seisis silmitsi erinevate proovilepanekute ja katsumustega. Ta oli kohe, kohe juhtimas pea kolme miljonit inimest kõrbe, kus polnud ühtki kohta, kust toitu osta või kust vett saada. Ta oli kõiges täielikult sõltuv Jumalast!

Jumal tahaks küsida meilt seda sama, mida Mooseseltki. Oleme me valmis loobuma omaenda võimetest ja ambitsioonidest ning usaldama täielikult Teda? Oleme me tõesti valmis lootma kõige täiega Tema peale ja mitte oma enda andidele ning plaanidele?