KARJASETA LAMBAD

Inimesed tõid kord ühe pimeda mehe Jeesuse juurde, et Too ta terveks teeks. Jeesus võttis mehe käest ja juhtis ta ühte kõrvalisse paika väljaspool küla, kus ta sülitas mehe silmadesse. Ükskõik, millises kultuuris, peetaks taolist käitumist solvavaks, kuid Jeesus tegi seda sellest hoolimata. Seejärel aga küsis mehelt, kas mees näeb midagi ja mees vastas: „Ma näen inimesi, kes näevad välja nagu liikuvad puud.“

Kujutan ette, et see mees oli vaimustuses ainuüksi millegigi nägemisest, kuid Jeesus tahtis, et ta näeks selgelt, et ta teaks millest ta on ilma jäänud ja võiks saada osa oma Isa täiuslikust loomingust kõige täiega. Nii pani Ta uuesti oma käed mehe silmade peale, kuniks mees hakkas korraga selgelt nägema. Ta nägemine oli täielikult taastunud (vt Markuse 8:22-25).

Olen näinud Jumalat tegemas sama asja mu endagi elus mitmel erineval moel. Kui ma Talle esimest korda oma südame andsin, sai see küll täidetud aulise tundega, kuid mu nägemine oli veel hägune, segadust tekitav ja uus. Ta jätkas aastate jooksul mu jüngerdamist ning mu südame ja vaimu kujundamist, kuniks nägin palju selgemini. Hakkasin nägema inimesi sellistena nagu nad olid, mitte vaid mingi massina, kelle keskel liikusin. Hakkasin neid nägema selliselt nagu Jeesus neid näeb – haiget saanute ja eksinutena, otsekui lambad ilma karjaseta.

See on see, mida Jeesuse puudutus me eludes teeb, kui vaid laseme sel juhtuda. Paljud Kristuse järgijad ei jõua kunagi sellesse etappi. Me küll laseme Jumalal puudutada end, vabastada end pime olemisest ja totaalsest patu pimedusest, kuid rahuldume samas siiski piiratud nägemisega. Kui aga laseme Jeesusel puudutada end ühel sügavamal moel, lastes Tal tuua ka me silmad ja südamed selgemasse fookusesse, viib Ta meid edasi ja kaugemale selles visioonis, mis Tal meie jaoks on. Ja selle tulemusena näeme me inimesi nõnda nagu Tema neid näeb.

Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“