KASVAMINE KRISTUSES

„Sest me käime usus, mitte nägemises.“ (2 Korintlastele 5:7).

Sa teed iga päev asju, mis ikka ja jälle tehes muutuvad mingi aja peale igavaks ja korduvaks. Nii näiteks tõused sa igal argipäeval ühel ja samal ajal, sööd ühte ja sama hommikusööki ning sõidad ühte ja sama teedpidi tööle. Käid ühes ja samas kohas lõunatamas, peatud samas kohvikus teel koju ja kuulad ühte ja sama raadiojaama samal ajal, kui sõidad.

Sama seis võib olla ka me vaimuliku eluga. Me läheme pühapäeva hommikul kirikusse ja istume samadel kohtadel. Me laulame ühtesid ja samu laule. Isegi me palved võivad tunduda kuidagi sarnased. Me teeme ikka ja jälle ühte ja sama ning korraga tekkib mõte: „Ma ei tee midagi enamat kui vaid see, mida olen alati teinud. Ma loen oma Piiblit ja palvetan. Laulan ka kirikukooris, kuid kõige selle keskel pole mingit vaheldust. Olen teinud kõiki neid asju aastaid, kuid ei kasva selle keskel üldse.“

See kõik on su tunnete vale! Taoline mõtteviis võib sult’ röövida Jumala armu. Fakt on see, et me kõigi elus on igapäevaseid pidevaid kordamisi. Ja see on igati OK. Tõeline kinnitus sellest, et endiselt kasvame, peitub selles, et me pole alla andnud. Pühendame end endiselt sellele, et Jumal võiks teha oma tööd meis – päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse.

Armus kasvamine ei tähenda seda, et peab pidevalt tegema midagi enamat ja suuremat Jumalale. Tõeline kasv peitubki selles, et teed ikka ja jälle seda ühte ja sama, üha suurema kindlusega südamest, et kõik, mida teeme, teeme Jumalale. See on otsekui kirjutama õppimine 1.klassis. Sa alustad ringide ja kriipsude tegemisest, kujundades seeläbi suuri tähti. Kuid pika peale muutuvad tähed väiksemaks ja tulevad üksteisele lähemale, kuni sa õpid ka sõnu kokku panema ning neist lõpuks lauseid moodustama. Vaatamata sellele, et oled teinud kogu aeg ühte ja sama, oled sa siiski kirjutanud ja läbi kogu selle aja on midagi sündinud ning saavutatud.

Ma olen veendunud, et vaimulik kasv tuleb enam ilmsiks korduvate asjade tegemises, kui pidevalt ühe tegevuse juurest teise juurde jooksmises. Edasiminek olukorras, kus oleme väsinud, murtud, mahasurutud või tagakiusatud, nõuab palju enam armu kui olukorrad, kus kõik on nii uus nii uus. Sa võid ju arvata, et oled vaimselt surnud ega liigu Jumalas kuhugi, samas kui tegelikult oled suure tõenäosusega kasvamas Kristuses iga päevaga.