KINNITAV SÕNA

Kui vajan teatud portsu lootust, tahan rääkida kellegagi, keda tunnen; kellegagi, kellel on kogemust valu ja kannatustega toimetulekul. Ma ei vaja kedagi, kes pakub mulle vaid lääbasid banaalsusi nagu: „Pea lihtsalt vastu!“ või: „Usalda Jumalat!“ Minu kannatav hing ei saa puudutatud neist inimlikest kaastundlikest sõnadest.

Ma räägiks pigem pool tundi uskliku mehega, kes saatis mulle E-maili selle kohta, kuidas ta pidi pealt vaatama oma naise aeglast surma. See mees kirjeldas oma valu sügavust, öeldes: „Jumal on hea. Ta kannab mind ka sellest läbi.“ Tahaksin rääkida uskliku naisega Indoneesiast, kes on aastaid kannatanud füüsilise valu käes, käies ühelt operatsioonilt teisele. Vaatamata oma lõpututele katsumustele, kiidab ja ülistab ta Jumalat kõiges. Ta on keegi, kellel on nii kannatlikkust kui kogemust kannatustega, mille keskel leida lootust.

Mu usk ja lootus saavad täiega üles ehitatud sõprade poolt, kes on tõelised vaimse sõja veteranid. Olen näinud paljude nende ustavate sõprade kannatusi ja tean nende praegustestki kannatustest, kurbusest ja valust. Kui helistan ja küsin: „Kuidas sul läheb?“, tean juba vastust ette ja see kingib mulle alati rohkelt lootust. Nad pole oma vastustes võltsid. Nad on üdini ausad, kui ütlevad: „David, mul on ikka väga valus ja vahel on see valu täiega hingemattev. Vahel on ikka kohe nii hull, et võtab pisara silma.“

Kõik need Jumala pühad kannatavad põletavaid kannatusi ja ometi kostub nende huulilt kinnitav sõna: „Jumal kannab mu läbi. Ma tean, et Ta on ustav. Ma usun ja usaldan Teda ning tean, et Ta on koos minuga.“