„Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” (Matteuse 4:4). „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.” (Mt.4:7) „Sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!” (Mt.4:10) Kui Jeesus seisis silmitsi erinevate Saatana rünnakutega, ületas Ta nad kõik Jumala Sõnaga.
Tänasel päeval kehtib me heaks üks teine „kirjutatud on“ – „Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks.“ (Luuka 22:32). Sa võid öelda Saatanale: „Sa võid ju püüda hävitada mu usku, kuid tea seda, et Jeesus palvetab mu eest!“
Peetruse usk pandi proovile ja seda ka raputati. Ning tänu oma uhkusele ta ka komistas. Kuid vastuses oma Isanda palvele, oli näha, et ta usu juured polnud hävinud. Hetkel, mil’ Saatan hõiskas suurest rõõmust ja tundus juba, nagu Issand oleks kaotanud võitud sõbra, vaatas Peetrus Jeesuse silmadesse ja sulas! „Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa …Ja sealt välja minnes puhkes ta (Peetrus) kibedasti nutma.“ (Luuka 22:61-62). “Kibedasti nutmine” tähendab kreeka keeles “läbitorkavat, meeletut nuttu.” „Ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: „Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” (Luuka 22:61). Kujutan täitsa ette, kuidas see mees kõndis Juuda mägede poole, langes silmili maha ja käed tõstetuna taeva poole, hüüdis: „Oo Isa, Tal oli nii õigus! Ma ei võtnud kuulda. Ta hoiatas mind, et Saatan püüab hävitada mu usku ja mina rääkisin veel mingist Jeesuse eest suremisest! Mis mõttes? Ma ei suutnud seista Ta eest isegi mingi teenijatüdruku ees! Andesta mulle! Ma armastan Teda! Kuhu on mul nüüd minna?“
Mina usun, et Peetruse usk haaras kinni ühest teisestki asjast, mida Jeesus oli öelnud: „Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” (Luuka 22:32). Kui mitmeid kordi mängis Peetrus seda läbi oma peas ja südames, arutledes endamisi: „Kas Jeesus mitte ei öelnud „kui ma pöördun“? Kas Ta mitte ei öelnud, et mul on siiski veel teenistus? Kas tõesti peale kõike seda, mida olen teinud, pean veel minema ja aitama teisi?“
Jumal vastas oma Poja palvele. Kujutan vaid ette, kuidas Peetrus seisis Jumala Vaimuga täidetuna ja käed tõstetuna taeva poole, öeldes: „Saatan, kao minema! Jah, ma vedasin Jeesust alt, kuid ma armastan Teda endiselt. Ja Ta on tõotanud – ei, Ta lausa prohveteeris – et ma tulen tagasi ja saan olema teiste jõuks ja kaljuks. Ma lähen tagasi oma õdede-vendade juurde!“