KRISTUS – OHVER MEIE EEST

Sõnakuulelikkusest Jumalale võttis Aabraham oma poja Iisaki ja viis ta üles mäele, et teda seal ohverdada. Teel sinna küsis Iisak isa käest: „Aga kus on ohvritall?” ja Aabraham vastas usus: „Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!” (1 Moosese 22:8). Ja Jumal ka tegi seda, juhtides Aabrahami ühe jäärani, kes oli rägastikku kinni jäänud.

Nii nagu Aabrahami usk kõnetas Iisakit, kõnetab see meidki täna väga selgelt: „Kui sa vaid oleksid vaadanud, oleksid sa näinud Jumalat varustamas sind ohvriga.“ Kui vaid Jumala rahvas oleks uskunud ristija Johannese sõnu. Siin oli üks nende endi prohvetitest – austatud ja usaldatud mees – kes ütles Jeesuse kohta järgmist: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ (Johannese 1:29) 

Johannes identifitseeris Jeesust samal moel veel hiljemgi: „Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: „Vaata, see on Jumala Tall.” (Johannese 1:36).

Jumal tõi ohvrina esile omaenda talle – Jeesuse, oma Poja. Ja kui siis Kristus oli ristilöödud, maetud ja surnuist üles tõusnud, sai Temast meie lepitus ja rahu. Jeesus võttis vabatahtlikult me patu, süü ja häbi enda kanda. Ta suri, kuid tõusis surnuist, et vabastada kõik inimesed.

„…teades, et teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega. Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks teie pärast, kes te tema läbi olete ustavad Jumalale, kes on tema üles äratanud surnuist ja andnud talle kirkuse, nii et teie usk ja lootus oleksid Jumalas.“ (1 Peetruse 1:18-21). Nii nagu kogudusele 2000 aastat tagasi, nii tuletatakse meilegi meelde seda aulist tõde, et Kristus on meie lootus!