KUI JUMAL VAIKIB

Vaadates kuningas Taaveti teekonda, me näeme, et ta alustas väga võimsalt. Püha Vaim langes ta üle, võimaldades tal võita nii lõvi kui karu ja lõpuks ka vilistist hiiglase. Tundus, et Jumala tegudel ta elus pole otsa ega äärt, kuniks korraga saabus vaikushetk. Korraga Jumal ei rääkinud enam nii nagu Taavet oli sellega harjunud ja ta hakkas kaotama oma kindlust. Ta kaotas kindluse Jumala varem räägitud sõnadesse, mis juhtis teda püüdeni hakata juhtima oma elu omaenese tarkuses ning lahendama probleeme omaenese jõus (vt 1 Saamueli 27:1-3).

Kui Taavet oli lõpuks omadega viimse piiri peal, mõistes, et omaenda mõistuse kuulda võtmine põhjustas nii talle kui teistelegi tohutut kurbust ja häda, pöördus ta tagasi oma jõuallika juurde (vt 1 Saamueli 30:1-3, 6). Taavet kinnitas end oma Jumalas, meenutades, kui ustav oli Jumal ta vastu koguaeg olnud. Ja sel samal meenutuse hetkel pöördus ta ka tagasi palve juurde. Jumala hääl oli jälle selgelt kuuldav ja Jumal juhtis ta ka lõpuks võidule, mis oli tegelikult ju alati olnud tema oma.

See kõik on ka meile kui meeldetuletuseks sellest, et keset Jumala vaikimist tuleb seista vastu kiusatusele hakata ise viima täide seda, mida Jumal on tõotanud teha me elus. Seetõttu tuleb ka meil kinnitada end Issandas nagu Taavet seda tegi. Tuleta meelde, kui ustav on Jumal olnud. Mõtle tagasi sõnadele, mida Ta sulle alguses rääkis ja võitudele, mida oled kogenud ning mis poleks iialgi sündinud ilma Püha Vaimu tööta su sees. Seetõttu istu maha ja ütle: „Issand, oled andnud mulle oma sõna. Mõistan, et selle täitumiseks on oma määratud aeg. Usun, et vastus on teel ja isegi, et vahel tundub, et olukorrad kipuvad lämmatama Su tõotusi, oled Sa Jumal, kes ei valeta kunagi!“

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.