KUI OLED JANUNE

Oma teenistuse algusaegadel kuulutas Jeesuse enese kohta järgmist: „Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti…“ (Johannese 7:37). Jeesus ei öelnud seda lihtsalt niisama, vaid Ta hüüdis seda lausa valjusti. Ja Ta ootas oma etteasteni, kuni pühade viimane ja suurim päev käes oli. Ta hüüdis: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” (Johannese 7:37-38).

See oli nii palju enamat kui vaid üks teoloogiline väide – see oli kaastunde tegu. Surnud religioon oli jumalarahva maatasa teinud. Selle asemel, et neid värskendada, oli see neist viimsedki kui elumahlad välja imanud. Kuid nüüd kuulutas Jeesus: „Mina olen teie külm tassitäis vett; värskendav allikas, mis ei kuiva iial. Võite juua minust, et kogeda oma elu pidevat uuenemist.“ Selleks pole vaja mingeid eriomadusi, et juua sellest imelisest allikast. Kristus kinnitab meile: „Igaüks, kes usub minusse, võib tulla ja juua sellest.“ (Johannese 7:38).

Kui Jeesus ütles, et „selle ihust voolavad elava vee jõed“, siis Ta näitab meile sellega, millised me elud võivad välja näha vaid tänu lihtsale puudutusele Tema poolt. Tema puudutus värskendab kui ei miski muu, uuendades taevase väega kõige kängu jäänuma, meeleheitlikuma, väsinud hinge. Tema Vaim täidab meid sedavõrd, et me voolame üle ülikülluslikust elust, armust ja armastusest.

Jah, mu sõber, Tema eluvool muudab kõik!