KUI SA VAID!
Kristlastena me teame, et Jeesus on maailma ainus lootus. Paulus räägib sellest lootusest, öeldes: „Seepärast tuletage meelde, et…teie olite tol ajal ilma Kristuseta…võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga…saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. SEST TEMA ON MEIE RAHU.“ (Efeslastele 2:11-14).
Tänapäeva kadunud põlvkond on kui see suur hulk rahvast Jeruusalemmas, kelle pärast Jeesus nuttis. Kristuse ajal elanud inimesed olid kaotanud selle, mida Ta oli tahtnud neile anda. Nad olid jäänud ilma tõelisest vabadusest. Nad olid kaotanud rahu, mis tuleb kindlustundest, et kõik su patud on andeks antud. Nad olid kaotanud Jeesuse tervendava puudutuse. Nad olid kaotanud varjupaiga tormide eest. Nad olid kaotanud Püha Vaimu kogetava, trööstiva ja juhtiva ligiolu.
Jeesus nuttis kogu selle massi pärast, kes oli kaotanud selle kõik, öeldes: „Kui sa vaid! Kui sa vaid oleks teadnud, mida ma su elu jaoks planeerisin. Kui sa vaid oleks vastu võtnud selle, mida sulle pakkusin. Ma tahtsin kaitsta sind ja laotada oma trööstivad tiivad su üle. Kui sa vaid oleks kuulda võtnud. Kui sa vaid oleks teadnud, milline on mu arm ja armastus sinu suhtes.“ (vt Luuka 19:41-42).
Kristus ütles: „Kui sa vaid oleks teadnud, mida mu Taevane Isa su jaoks kõik valmis pani, oleksid sa ka kogenud rahu, mis ületab kogu mõistuse.“ Läbi kogu Piibli kostub see sama hüüe: „Kui sa vaid!“ Meie jaoks, kes me usume sellesse pelgupaika, on alati koht, kuhu keset oma suurimaid katsumusi pöörduda. See sama vägi, millest paljud Jeesuse hüljanud on ilma jäänud, on antud meile, kes me oleme usu läbi Jeesuse vastu võtnud.