KUULUTADES TÄIE KINDLUSEGA

Oma viimases päevasõnas kirjutasin anuvas palves peituvast väest. Täna aga tahan rääkida millestki veelgi võimsamast. Anudes Jumala ees, hüüad sa Tema poole, paludes Ta käest väelist sekkumist mõne läbimurde tarvis. Kui see anuv palve on läbinud nii su südame kui meeled, jõudes otsapidi su usku, liigud sa anuvast positsioonist edasi kuulutamiseni. Sa saad kuulutama neid läbimurdeid – kuulutama seda, mida Jumal on oma Sõnas öelnud -, öeldes: „Nõnda ütleb Issand.“

Sa saad kuulutama, et Jumal on kuulnud su appihüüdu, mistõttu on aeg ajada end põlvedelt püsti. Mitte lõpetada palvetamist, aga öelda Jumalale: „Olen toonud selle kõik Su ette. Olen toonud oma anumised sadu kordi su ette nii nagu Taavetki seda tegi, mistõttu mu südames pole enam mingit muret. On hoopis tugev ja võimas kindlustunne, et minuga on kõik hästi. Sina toimetad kõik hästi ja ma saan olema võitja selles loos! Ma ületan need olukorrad, sest Sina oled minu poolt ja mitte vastu.“

„See haigus mu ihust on läinud! Need pingelised finantsseisud ja kaos, milles olen elanud, jäävad must’ maha ja ma liigun edasi uude ususfääri. Mu kadunud poeg tuleb tagasi koju. Mu kadunud tütar leiab Jeesuse.“

Sa liigud uues suunas, eemale anuvast palvest: „Kas Sa palun aitaks mind?“. Sa seisad nüüd kindlana Jumala Sõna peal, uskudes, et Tema tõotused on tõesed ja kuulutades täie kindlusega: „Jumal on ustav pidama oma Sõna. Ta ei hülga ega jäta mind.“

Astudes taolise kuulutuse sisse, hakkad sa ka teistmoodi paluma. Teed seda nii nagu Taavetki palus: „Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega.“ (Psalmid 32:7).